ARVAMUS
Europimedus on saabumas

Dekreediaeg, kus tsiviilajakorralduses kehtiv aeg oli vööndiajast üks tund ees, kehtesati Nõukogude Liidus 1930. aastal. Dekreediaeg võimaldas olmes ja rahvamajanduses otstarbekamalt kasutada loomulikku valgust ning säästa elektrinergiat. (ENE 2, lk.77).

Suveajale üleminekul liigutati kella veelkord üks tund ettepoole, mistõttu õhtuhämarus saabus veelgi hiljem. Justnimelt sotsialismiaja lõppu jäävad eestlaste helged mälestused põhjamaa hurmavalt valgetest öödest, kui jaanipäeva paiku läks päike looja alles südaöö ringis.

Aastatuhandeid on inimesed elanud päikese järgi. Ärganud siis, kui päike tõusis ja läinud magama päikese loojudes. Selles vanas elurütmis elab tänapäevani suurem osa eakatest inimestest, kelle kohta noorsugu tavaliselt imestab, et kuidas nad saavad küll nii vara tõusta. Loomulikult on see jälg igipõlisest harjumusest alustada oma päeva päikese tõusuga, teisalt ka inimsoo loomulikus olemuses - noorte inimeste jaoks on öötunnnid märksa põnevamad ja ahvatlevamad, kui päikesepaiste. Just siis saab teha paljusid asju, mida päevavalgel pole paslik ette võtta. Vanuigi, kui nooruslust maha rahunenud, kaob vajadus sellisteks ööseiklusteks ja inimestel tekib võimalus varem magama minna.

Tehnika areng ja linnastumine on võimaldanud tänapäeva inimestel üha edukamalt ignoreerida päikese loomulikku ringkäiku. Linnakeskkonnas elaval inimesel ei ole karjuvat vahet, kas väljas paistab päike või valgustavad tänavaid elektrilaternad. Linnalikud meelelahutused - teater, kino, kõrts, mängude saal jmt. toimuvad niiehknii pimendatud ruuumides. Oma kitsukesse korterisse tõmbudes peab sageli isegi päise päeva ajal tule põlema panema ja seetõttu linnainimest tõepoolest eriti ei huvita, mis kell päike tõuseb või loojub. Kuna aga linnaelanikke on enamus, polegi midagi imestada, et üldsus oli üpris rahul suveaja lõpetamisega Eestis. Vaid mõned hädised hääled nagu piuksatused kosmose ääretust tühjusest üritasid süüvida asja traagilisse olemusse - suveaja kaotamisega muutuvad meie õhtud veelgi pimedamaks. Kui senini peeti Eestimaa kõige suuremaks looduslikuks vaenlaseks seda, et sügisööd on liiga pikad ja pimedus saabub liiga vara, siis suveja kaotamisega hakkavad ka suveööd saabuma liiga vara.

Ainukeseks pääseteeks olnuks suveja jätmine alaliseks tsiviilkasutuses olevaks ajaks, mis sisuliselt tähendanuks dekreediaja taaskehtestamist. Kui möödunud aastal veel Sõnumilehes töötades üks kolleeg sellealast küsitlust läbi viis ja ka minu arvamust küsis ning ma ülatoodud mõtte välja ütlesin, kostis kolleeg, et sellisele küsimuse tõstatamisele pole ta üldse tulnud. Ja oma viga.

Kuidas europimedus meie rahvale mõjub saame kindlasti üpris varsti teada. On ju üldtuntud tõde, et sügispimeduse saabudes sagenevad enesetapud, psüühikahäired ja kaasneb üleüldine enesetunde langus. Kuna viimastel aastatel pole ka lund õieti, siis on oktoobrist märtsi lõpuni kestev pimeduseperiood muutunud Eesti rahvale eriti kurnavaks. Suveaja kaotamine sellisel moel, nagu nüüd on tehtud, näitab meie ühiskonna vaimset piiratust, ükskõiksust kõige suhtes, mis meid ümbritseb ja orjalikku alistumist igasugustele seadustele, üksõik kui läbimõtlematud need ka pole ja tehtagu neid siis Brüsselis, Moskvas või Tallinnas.

Harvet Toots,
Loodusemees