Hingede aeg
Los Dias de Muertos
ehk
käes on surnute pühad

Mehhiko surnute päev on sünkretistlik pidu, milles ühinevad asteekide ja sellele eelnenud indiaanikultuuride jooned katoliikliku traditsiooniga. Pidu peetakse igal aastal oktoobri-novembri vahetusel üle Mehhiko ja mehhiklaste seas üle maailma.

See püha on rõõmus elavate ja surnute kohtumine. Surnute hinged ei too endaga laibalehka, vaid tulevad vaimudena külaskäigule teisest maailmast, mis mõnedele Mehhiko indiaanlastele seostub paljuski siinpoolse olelusega.

Paiguti käiakse neil päevil lihtsalt surnuaial kadunuid mälestamas, kuid suur osa elanikest ehitab kadunute mälestuseks kodudesse altareid. Ka avalikesse kohtadesse - muuseumidesse, koolidesse ja peaväljakutele, püstitatakse altareid surnud hingedele.

Ajaloolisest taustast

Asteegid ehk mexica'd valitsesid muistsel ajal oma riiki Mehhiko praeguse pealinna alal, tolleaegse nimega Tenochtitlan. Neid tunti 1400. aastate lõpupoolel "surnute rahvana". Asteekide surma ja surematust puudutav filosoofia tuleb esile skulptuurides, luules ja iga-aastastes pidustustes. Ka asteekide poolt vallutatud rahvas miksteegid kasutuas surma-teemat arhitektuuris, pisiskulptuurides-kujukestes ja käsikirjades.

Muistsete mehhiklaste järgi on maa all 9 eri manala korrust, kus surnud elavad. Sõltuvalt suremise viisist, jõuavad kadunud manala või taeva erinevatele korrustele. Näiteks ohvriks toodud või sünnitusel surnud pääsevad otse päikese seltsiliseks, taevasse koolibriks. Usuti, et surnute teekond lõpliku elupaika kestab 4 aastat. Pika teekonna tarvis pandi kadunukeste kaasa kõike vajalikku. Surnute mälestuseks oli muistses asteekide kalendris omistatud kaks sügiskuud, suurimad pühad aastas olid "väike surnute püha" ja "suur surnute püha". Nende kohta kasutati ka nimesid "lillede ohverdus" ja "puuviljade langemine".

Surm kui positiivne kangelane

Hispaanlased tõid koos vallutusega (1492) ristiusu ja keskaegse käsitluse surmast ka uuele mandrile. Uued teadmised juurdusid asumaa elanikesse siiski vaid pindmiselt ja vanad uskumused säilisid. Ent lõhuti paljud monumendid, pealuud hävitati. Aegamööda siiski uskumuse ja nii ka pidustuste olemus pisut muutus. 1700ndail hakati surma esitama vaat et meeldiva tegelaskujuna, burleskse tantsijana elu balletis. Sealt ajast pärineb ka luukerede imbumine kujutavasse kunsti ning ka satiirilisse luulesse.

Surnute püha pidustuste aegu on luukered kesksel kohal - neid valmistatakse kodualtareile kõikvõimalikust materjalist. Põhimõtteks on: mistahes oli meelepärane surnule eluajal, seda peab ta nüüdki saama.

Surnud saavad pooljumalaks

Surnute püha peetakse mõnel pool Mehhikos erilise vaimustusega. Need on piirkonnad, kus etnilised omadused on enim säilnud: Mixcuic ja San Antonio Tecomitl pealinnas, Janizio saar Pazcuaro järvel Michoacanis ja Iguala Guerrero osariigis. Neis paigus pidutsetakse samaväärselt ainult kohalike kaitsepühakute auks. Neid pühadusi peetakse jumalusteks, kes on vahendajaks inimeste ja jumala vahel. Rahva katoliikliku usu tõttu saavutavad ka surnud lõpuks pooljumala staatuse ja vahendaja rolli.

Pühadeks tuleb säästa

Surnute pühadeks valmistatakse erinevatest materjalist pealuusid, luukeresid, varutakse tohutul hulgal lilli. Kõige olulisem on kollakasoranzi cempasuchitlia ehk surnute lille tarvitamine. Kujude ja pealuude valmistamisel kasutatakse usinasti pagari teeneid. Kaks päeva enne 1. novembrit valmistavad naised toitu, mis asetatakse ohvriks altarile. Külades tehakse samal ajal surnuaial matmispaigad korda. Peo ajal pannakse haudadele ohver, mis koosneb samadest elementidest, mis kodudes.

Traditsioone austavates piirkondades eeldavad pühad korralikke sääste. Teisalt rahuldutakse oma põllu ja aia andidega, vaid üht-teist tuleb kõrvalt muretseda, sest nt igaüks tequilat kodus ei tee.

Kõigepealt ilmuvad laste hinged

Kirikukellade mäng 31. oktoobril annab märku väikeste laste hingede saabumisest. Laste hingede ohvrialtar sisaldab söögipoolist, mida lapsed enam armastavad - tähtsaimal kohal on mõistagi suhkrupealuu, sinna juurde muu magus. Mõne tunni möödudes laste hinged lahkuvad. Novembri esimese päeva õhtupoolikul vahetatakse altarile ohver täiskasvanud hingede tarvis. Perepea pühitseb altari, võttes esimese ohvrileiva. Leiva ja puuviljade peale pannakse küünlad ristiks ning ka cempasuchitlia-lilledest ehitakse altarile rist.

Vett serveeritakse suurte kannudega ning väiksematega pulque'd, tequilat't, mezcali't ja brändit. Meeshinge ohvrilauda täiendab sigar. Keskpäevast õhtul kaheksani tervitatakse surnud hingede saabumist, alustades viimasena surnust, käies läbi kõik surnud esivanemad.

Seltsielu surnuaial

Keskööl algab nende hingede tund, kel pole omakseid neid meenutamas. Neid hingi esindavad mõnel pool Mehhikos "hingede vennaskonnad", kes käivad ukselt uksele ohvrit palumas ja loevad ise luuletust või laulavad.

Teisel novembrikuu päeval viiakse surnuaiale ohver ja veedetakse seal aega pere ja hingedega mõnest tunnist poole ööpäevani. Sündmus kujuneb sotsiaalseks kohtumiseks, kus vahetatakse uudiseid naabritega ja meeste seltskonnas maitstakse öötundidel külarohtu. Kolmas päev on "pealuu andmise" päev. Pered külastavad üksteist ja kingivad teineteisele ja samas naudivad ohvrite parimaid ande.

Hinged lahkuvad Linnuteele

Pidustuste lahutamatuks osaks on maskeeritud tegelaste etteasted. Mõnel pool esitatakse "kurjade tantsu", kus tegelasteks surm ja kurat. San Gabriel Etla linnas Oaxacas esitavad maskeeritud amatöörnäitlejad 31. oktoobri õhtul ja 1. novembril oma tavapärast näidendit. Nad kulgevad majast majja ja peatuvad, kui saavad tasu humoorikate värsside eest. Ses etteastes võidab elu surma: rahvas naerab ning naiseks riietunud mees äratab palvete, anumise ja kingitustega ellu mehe. Õnnelikus lõpus lahkuvad mees ja "naine" tantsides oma teed ning neile järgnevad peagi muusikud ja publik.

Veracruzi osariigis kuuluvad kindla tava järgi altarile palmist punutud tähed, päikesed ja ananassid, millega austatakse pühakuid ja naasvaid hingi. Tähed etendavad teispoolseid taevaid ja selle korruseid - Linnuteed, läbi mille usutakse hingi rändavat. Naishingi tähistatakse 12 ja mehi 13 tähega, nii nagu ka kõrgeimat jumalust Chichini'd.

RAUL TOOMAN
British Museum Press; Folk Treasures of Mexico, Marion Oettinger; Helsingin Sanomat