Rulluisutamine - mis see on?

• Mitmekülgne sportlik huviala, millest Eestis levimas mitu suunda: iluuisutamisest välja kasvanud show-programmid, rullhoki, tänavarulluisutamine ja kiirusvõistlused, trikitamine (sõit rampides, vertides, torudel)
• Maailmas on ala üks popimaid vaba aja sisustamise viise
• Tänavatel kihutajate täisvarustusse kuuluvad rulluisud, kiiver, küünarnuki-, randme- ja põlvekaitsed
• Eestis registreeriti esimesed rulluisuklubid 1993. aastal, ala edeneb, end on tutvustatud välisriikides

KOMMENTAAR

Rulluisualad pakuvad parajalt toonust, kuid osa neist - agressiivne trikitamine rampides, vertides, torudel - pole ega peagi olema kõigile jõukohane ja hingelähedane. Eestis on rulluisualad ikka veidi ka moehaigus, kuid sellest on hakatud üle saama. Juba edenetakse loomulikku rada. Varustust tuleb juurde, seda jaksatakse osta. Märke on kasvavast sõidukultuurist. Seda on vaja, sest tänavatel kihutamine on ohtlik. Fännidel on aru pähe hakanud tulema sellegi kandi pealt, et põlve-, randme- ja küünarnukikaitsed pole näitamiseks, vaid on hädavajalikud.

Eesti Rulluisutamise Föderatsioon asutati seitse aastat tagasi, siis tekkisid neli klubi, millest kaks pole püsinud. Tegelikult sai rullikute levik alguse juba 1987, kui iluuisutajaid juhendanud Külli Tammik kaotas Eestisse toodud uisutreenerite tõttu töö. "Ütlesin oma tüdrukutele, et nüüd hakkame rullitama. Miks? Kui jäähall avati, olime meie, kolm eesti treenerit, Eesti olümpiareservi spetsklassi juhendajad, igal kümme õpilast. Tegime kolm aastat toredat tööd, siis algas Moskvast see treenerite sissetoomine. Kuna erialalt olen ERKI haridusega skulptor, siis öeldi, et mine tee oma kujusid. Aga mul olid kõige paremad õpilased ja ma olen fanatt... Ütlesin tüdrukutele, et lähme minema. Leidsime rullitamise. Otsisin üles kõik liinid, kust teadmisi omandada. Põrutasin Rooma, kuhu kutsuti seminarile," meenutab Tammik.

Eestis algas kõik iluuisutamise suunalisest rullitamisest, tänavarullitajaid esialgu näha polnud. Praeguseks on alal mitu palet - kes tahab kavadega esineda, kes kihutada, kes trikke teha, kes niisama liigelda...

Edenemist enam ei peata. Eesti ise rulluiske ei tooda, seepärast on oluline, et tekkinud on varustuse maaletoojad. Varustus ei ole odav, kuid ta on olemas ja ostjaid leidub. Pole põhjust imestada, et kõik kohad, Tallinn eriti, on rulluiskudega lapsi täis.

Arvan, et ega rullitamine vanadele eriti sobi. "Ärge nüüd nii rääkige. Käisime Saksamaal. Kielis tegid kaasa ka kuuekümnesed. Neljakümnesed-viiekümnesed isegi võistlevad show-programmides. Uisutamine hoiab noorena ja teeb veel nooremaks. Tõsijutt," teab Tammik.

Äkki teebki.

URMAS ESLON

"Rulluisutamine läheb edasi, tal pole enam tagasiteed. Oleks tore, et ükskord oleks meil nii nagu Roomas oma tänavarullitamised. Praegu on meil Lauluväljakult algavad Maijooksud. Sama võiks olla rulluiskudel."
Külli Tammik,
Eesti Rulluisutamise Föderatsiooni president