Rulluisualade jätkuv tung eestlase argiellu

Eestis on 1993. aastast esimesed rulluisuklubid ja Eesti Rulluisutamise Föderatsioon, mis kuulub Euroopa Rulluisutamise Konföderatsiooni, maksab liikmemaksu ja ta liikmetel on õigus kaasa teha kõigil Euroopa ja maailma võistlustel.

Föderatsiooni president Külli Tammik teab, et ala aitab noortel vaba aega sisustada, tugevdab tervist, arendab nii kehaliselt kui ka vaimselt. "Rulluisutamine pole sugugi mingi nüri kimamine. Teeme ka rulliluuisutamist, tantsusid. Mõeldav on loominguline lähenemine," kuulutab Tammik ja lisab, et rulliluuisutajatel on kindel eesmärk - käia võistlustel ja üldse palju esineda. "Lapsed tunnevad sellest rõõmu ja pakuvad pealtvaatajatele silmailu. Meil on toredad kostüümid ja oleme teinud show-programme. Kuid peamine on ikka vaba aja täitmine ja tervis," täpsustab ta.

Rulluisutamine levib meil pidevalt, kuid erinevates suundades. Mida öelda?

KÜLLI TAMMIK: "Rulluisutamises on jah mitu ala, Tallinna klubides arendame rulliluuisutamist ja rullkiiruisutamist (kiirusalad, krossisõit, trekisõit). On ka rullhoki - hokimäng rulluiskudel. Rulluisutamise Föderatsiooni peakski kuuluma kolm põhiala - rulliluuisutamine, rullkiiruisutamine ja rullhoki. Seni on rulliluuisutamine, kuid juba on ühinenud föderatsiooniga ka üks rullkiiruisutamise klubi, mis mind kui ala presidenti väga rõõmustab."

Ala levikust Eestis päris usaldusväärset statistikat vist pole?

Kahes rulliluuisutamise klubis on nelikümmend tütarlast, rullkiiruisutajaid liigub igal pool tänavatel. Tänavatel on ohtlik, seepärast ongi vaja koguneda klubidesse, kus professionaalne juhendaja. Et lapsed ei kihutaks tänavatel ega jääks autodele ette. Õudne vaatepilt, kuidas lapsed tänavatel rullitavad. Kui palju on olnud õnnetusi! Kurb, et meil ei ole veel korralikku halli, kus saaksid kõik rulluisualad end arendada ja kuhu saaks haarata ka rulapoisid - neilgi pole kuskil harjutada. Endine Kadrioru jäähall oleks sobinud, kuid ei saanud me seda. Nüüd ta seal siis laguneb. Minu meelest pole seal midagi tehtud ja ta kukub lihtsalt ükskord kokku. Kahju.

Rulliluuisutajad olid äsja Vinnis uusi kavu silumas. Mida pakute?

Põhieesmärk on esineda hästi palju, tekitada rahvas ala vastu huvi, haarata rohkem lapsi tänavatelt oma klubisse, et nad hakkaksid alaga tegelema juhendaja käe all. Teine suund on võistlemine. Tulemas on viiendad Eesti meistrivõistlused, kevadel on kavas minna show-programmide EMile Itaaliasse. Midagi kõrgemat show-programmide alal pole, MMi ei tehta. Oleme jääoludelt kakskümmend aastat teistest maas, tipprulliluuisutamist seepärast teha ei saa, kuigi tahtjaid oleks. Seepärast valisime show-programmid - meil on lõbus oma uhkete kostüümidega Liigume edasi, vaatame, mis edasi saab.

Olete silma jäänud oma kostüümidega, rulliluuisutamine ei vaja randme- ega põlvekaitseid. Kuid räägime ka tänavarulluisutamisest, kus erivarustus möödapääsmatu. Mida on vaja, et harrastaja end ohtu ei paneks?

Kindlasti tuleb valida kohta, kus üldse rulluisutada. Sobib Kadriorg, Lauluväljaku kant... Kindlasti peavad olema põlve-, randme-, küünarnukikaitsed ja kiiver. Varustus pole odav, kuid kes rullikud muretseb, peaks kohe mõtlema ka ülejäänud varustusele.

Maailm teab rulluisutajate hiigelkokkusaamisi. Näiteks Prantsusmaal, kus tuhanded harrastavad õhtukihutamisi. Tallinnaski kogunevad ala jüngrid reede õhtuti südalinnas, et siis läbi linna liikuda. Mis mulje jääb?

Kõik see peaks olema organiseeritud, mitte nii, et koguneme ja lähme ei tea kuhu. Alati peaks olema mingi programm, nagu näiteks Itaalias, kus liiklus pannakse kinni terves Rooma linnas ja kokku tuleb tuhandeid rulluisutajaid. Kõigil on korralik varustus - kaitsed olemas, kiivrid peas. Tehakse tänavasõitu oma lõbuks, aga ka aja peale. Midagi sellist võiks kunagi Tallinnaski üritada.

Kiirusaladel on meil käima läinud Eesti karikasari, mida ajakirjanduski veidi kajastab.

Pirita suusaklubi astus meie föderatsiooni liikmeks, sest arendab rulluisutamist kiirusalana kogu Eestis. Tema ongi sarja korraldaja, kutsub lapsi ja ka tippsuusatajaid. Viimane võistlus oli Viimsis, Viimsi tee avamisel. Rulliluuisutajaid kutsuti ka sinna esinema, andsime vaatajatele etenduse. Nii et kaks rullitamist - ilurullitamine ja kiirrullitamine - said seal kokku.

Alal on üks haru veel - trikitamine. Paljukest sellega tegeldakse? Olen näinud trikitajaid Tallinnas ja Tartus.

Kahju, et selle suuna harrastajad ei ole võtnud föderatsiooniga ühendust. Tean, et poistel on keegi eestvedaja. Minu poole on niipalju pöördutud, et kas ei ole saali, kuhu see trikitamise kauss üles panna. Ei ole, üürime ise pindasid. Vahepeal oli kauss Lauluväljakul. See on ohtlik ala, tingimata peaks olema juhendaja. Lätist helistati, kutsuti hüpetes-trikkides võistlema. Neil on registreeritud klubi, kus ka juhendajad. Lätlased on meist ses suhtes ees. Mul ei olnud neile midagi vastu pakkuda, ütlesin, et mingi isetegevus meil käib ja ühtegi klubi veel pole. Meie omad peaksid rohkem organiseeruma, föderatsioon saaks neid mingil määral toetada. Rahast pole küll juttu, kuid sidemete loomisest Euroopa riikidega küll. Kui tahetakse sinna võistlema minna.

Paar konkreetset asja, mis rulluisutajaid ees ootavad?

Suvel saab spordiühing Kalev sajaseks. Tervisespordiüritused on siis ka rulluisutamises - kiirusalad on Kadriorus, rulliluuisutajad pakuvad show-programmiga silmailu kolmel päeval. Võiks küll rahvast vaatama kutsuda, noori inimesi eriti, kes huvitatud võistlustest. Lastel on suvelaagrid, talvel lihvime saalides kavasid. Kevadel on Itaalias show-programmide EM, enne seda Eesti meistrivõistlused.

URMAS ESLON