Tiit Meren: "Iga patsient on uus suurepärane kogemus."

Keila Südamekliiniku AS kirurg ja juhatuse esimees doktor TIIT MEREN ütles, et valis rahva seas kõrgelt hinnatud ja lugupeetud elukutse vanemate eeskujul. "Olen küll Pirita poiss, aga kui ma veel väikemees olin, töötasid ema-isa Rapla haiglas. Mäletan, et vahel öösiti ärkasin - laual põles lamp ja mõlemad vanemad olid kadunud. Jälle oli neid kutsutud kas mõnele lõikusele, oli juhtunud trauma või seisis ees sünnitus. Et ka mitmed mu sugulased on arstid, olen kasvanud õhkkonnas, kus tuli olla alati valmis ligimest aitama. Aga ilmselt on mul ka närvikava, mis tunneb ennast hästi siis, kui pidevalt midagi juhtub ja plahvatab. Välkkiire otsustamise vajadus on väljakutse, mida ihkan ja silmaga nähtav tulemuslikkus pakub rahulolu, millest paremat ei tea."

Lõpetanud Tallinna 7. keskkooli, astus ta ühegi kõhkluseta arstiteaduskonda. Kirurgi elukutsele hakkas ta mõtlema pärast 4. kursust, kuigi oli suviti medvennana keskhaigla kardioloogiaosakonnas töötades oma tulevikku ka südamearstina näinud. 1970. lõpuaastail formeerus aga Tartus juba Eesti praeguse tuntuima südamekirurgi Toomas Sullingu meeskond - noored läänelembese hariduse ja otsiva mõistusega mehed, kelle noa all ja vaimuvalgel toimus pidevalt suuri asju, ja kardioloogist sai südame-veresoonte kirurg. Alates omaaegse Tartu Ülikooli koronaarkirurgia laboratooriumist on ta nüüdseks pidevalt osalenud eesti südame- ja veresoontekirurgia viimase paarikümne aasta arengutees.

Pidev pinge ja ärevus enne eesseisvat operatsiooni, mis võib otsustada kõige tähtsama üle maailmas - inimese elu üle -, võib olla väga kurnav?

Mul on küll suhteliselt emotsionaalne ja lennukas loomus ning inimesena olen ehk üsnagi tundlik. Aga kirurgina... Selle kohta ütles üks mu Zürichi kolleege (töötasin 2 aastat Sweitsi ja ühtlasi Euroopa tippsüdamekirurgia meeskonnas, kuhu helikopterid pidevalt tõid kannatanuid ja kus tehti 10-12 südameoperatsiooni ööpäevas), et isegi kui kirurg enne lõikust pitsi konjakit vajab, nagu meie mõned vanemad kolleegid tavatsevad öelda, tuleb tal lihtsalt elukutset vahetada.

Keila Südamekliinikul on kokkulepe paljude haiglatega ja perearstidega üle Eestimaa, et meie kirurge tohib iga kell raskemate juhtumite puhul appi kutsuda. Kui näiteks Tallinnast Kuressaare praamile kihutan, olen mõistagi pingul nagu võidusõitja. Kohale saabunud, lülitub sisse aga hoopis teine mehhanism, mis paneb kaalutletult ja külmalt tegutsema ning sisemine treenitus, mille omandamine saab alguse juba arstiteaduskonnast, sunnib kõik emotsioonid ja kahtlused tahaplaanile. Sõnaga: tööle hakkab professionaalsus. Loomulikult on adrenaliinitase neil hetkedel kõrge, aga see annab ainult energiat ja parimaid valikuid haige päästmiseks. Niisugune olukord on mulle ja samal alal tegutsevaile kolleegidele eluviis, eneseteostus ja õnn. Peaksin aga sisehaiguste arstina hommikust õhtuni käsipõsakil kabinetis ootama, et ei tea, kas mõni patsient ikka tuleb või ei, vaat siis oleksin küll masendunud.

Keegi meedikutest on öelnud, et saamaks heaks arstiks, on vaja lihtsalt lõpetada arstiteaduskond ja olla loogiline.

Arstitöös läheb kasutusele õige palju tahkusid teistest elukutsetest: sõna otseses mõttes tuleb olla diplomaat, kirikuõpetaja, pedagoog. Meedik, kes tänases Eestis patsiendiga suhtlemisel muid vahendeid peale oma meditsiiniteadmiste ei valda, on piiratud ja oma ametis viletsalt toime tulev. Ka morn tohter, kes haiget kiirkäigul kuulab, mõne napi repliigi viskab ja nina paberites aina midagi kirjutab, peaks olema varsti minevik. Humoorikas atmosfääris läheb aga inimene lahti, ta usaldab sulle tervise- ja eluprobleemid ning arsti soovitused edaspidiseks raviks jõuavad hirmu tekitamata pärale. Iga patsient on uus suurepärane kogemus ka arstile ja päev päeva kõrval olla oma kaaskodanike üleelamiste, ebaõnnestumiste, murede, aga ka rõõmude ja kordaminekute sees - see on suurepärane.

Missuguste lõikustega tegeleb Keila Südamekliinik?

Meie erakliinikus opereeritakse kõiki veresoontehädadega inimesi ja jagatakse südamekon-sultatsiooni, aga me ei tee südamelõikusi, mille puhul tuleb kasutada vereringeaparaati ja südame töö seiskamist, kuigi ka selleks on meil kõik tingimused olemas. Silmas pidades võimalikku meditsiinireformi, mida siiani pole suudetud käivitada, tahame kõigepealt teada, missugusesse turuossa (küll pisut banaalne, aga mitte ebaeetiline sõna tänase tervishoiu puhul) meie kliinik edaspidi paigutub. Meil on kindlad ja suhteliselt laiad tegutsemisplaanid, aga nende realiseerimine oleneb sellest, missugused mängureeglid riik meile võimaldab.

Kui me Keila südamekliinikus seitse aastat tagasi alustasime, teati meid vähe ja tuldi rohkem nende nn. plaaniliste lõikuste soovidega. Viimastel aastatel oleme aga teinud aastas juba üle 700 veresoonteoperatsiooni, mis on TÜ Kliinikumi järel teine tulemus, kusjuures käesoleval aastal rohkem kui pooled on olnud erakorralised. Öösel ja päeval toob meile haigeid kiirabi üle kogu Põhja-Eesti, kliiniku tegevuse piir kulgeb Narvast Paideni, Paidest Pärnuni ja hõlmab saared.

Mõne päeva eest lükkasite meie jutuajamise edasi, kuna teid kutsuti välja patsiendi juurde, kes oli raudteeõnnetuses kaotanud jala. Kuidas see juhtum lõppes?

Rongi ratas oli mehel jala läbi lõiganud nii, et see oli kehast eraldi. Öösel panime Keila Haigla ortopeediameeskonnaga jala otsa. Vereringe töötas suhteliselt rahuldavalt mitu päeva, aga rong oli jalga nii rängalt räsinud, et vaid osa kahjustatud lihaseid saime alles jätta. Aga leppisime juba Mustamäe Haigla plastikakirurgiga kokku, et võtame vigastatu selja pealt lihaselapi ja katame sellega suure defekti, mis jäi pärast jala "tagasiistutamist". Hiljem selgus, et lihaste kahjustus oli siiski nii suur, et konsiilium otsustas jala amputeerida. Meeleheitlik katse jalga säilitada oli seega kolme meeskonna - meie erahaigla, riigi valduses olevate Keila ja Mustamäe haigla - ühine ponnistus ja niisugusteks juhtumiteks tulevikus kindlasti tulemuslikuma tähendusega.

Mainisite kudede ja lihaste purustamist, mida ei olnud võimalik taastada. Purustatud olid ju ka luud, kas neid saab paremini tükikestest kokku seada?

Lömastatud luud on tänapäeva täppisaparaatide abil võimalik kokku monteerida nagu kõige keerulisem puzzle. Ortopeediameeskond ühendas jala luuosad, mina õmblesin kokku veresooned, et jalg jälle elustuks. Aga alati ei saa selget pilti, kas kõik funktsioonid ikka taastuvad, katse aga tuleb teha ometi.

Lugesin kord ajalehest, et südameoperatsioonil võidakse vajada kuni 10 liitrit doonoriverd. On see õige?

Absoluutselt vale. Kui eesti südamekirurgia 1970.aastate lõpul oma suuri avastusi tegi, ütlesime nii mõnegi lõikuse järel, et kulus liitrite kaupa verd. Juba 1993.a tegime aga Sullingu meeskonnas operatsioone, mille puhul tilkagi verd ei vajatud ja nüüdseks võime öelda, et lõikused, mille puhul palju doonoriverd kulus, on jäänud eelmisse sajandisse.

Te ei kasuta haigete seas liikudes enam ehmatavaid valgeid kitleid. Miks?

Just sellesama epiteedi - ehmatav - tõttu. Me ei riietu ka rohelisse kitlisse, nagu need on paljudes haiglates, vaid oleme viigipükstes ja lipsuga särgis. Kui nõukogude ajal ilmus tohter nagu valge ilmutus teisest ilmast ja haige oli kui ohver, kes arsti keeldudele-käskudele vaikiva alandlikkusega kuuletus, siis üritame oma haiglas luua õhustiku, kus patsient ja tema abistaja arst on kaks võrdset inimest siin sinitaeva all. Ainult selle vahega, et ühel on parasjagu tervisehäire, mida teine kui seda ala õppinud inimene likvideerida või leevendada oskab. Ka ei avalda me survet ennast tingimata meie kliinikus ravida, vaid pakume välja ka teiste haiglate nii- või naasuguseid eeliseid. Saab inimene ise oma ravikoha ja -taktika valikus osaleda, on ta aktiivsem, positiivselt meelestatud, kosub paremini ka hingeliselt. Viimane on olulisem, kui seda arvatagi osatakse.

Kui kiirabi toob haiglasse odekolonnist ja ekskrementidest haisva heidiku, kas tõdemus, et ta on ise oma hädade põhjustaja, tekitab tõrke teda ravida?

Zürichis töötades kinkisid kolleegid mulle jalgratta, millega hommikuti läbi pargi, mida asustasid kodutud narkomaanid, tööle tulin. Nende seas võis kohata eri taustaga inimesi. Aga lugematuil põhjusil elu hammasrataste vahele jäänuina või oma tundliku ja haavatava loomuse tagajärjel olid neist saanud varjupoole elanikud. Keegi ei hurjutanud ega mõistnud neid hukka. Arvan, et niisugune suhtumine on avaldanud positiivset mõju nii minule kui mu kolleegidele, kel on olnud võimalik end demokraatlikes riikides täiendada.

Kui puudutaksime hella teemat: kuidas meie riik näiteks võrrelduna põhjanaaber Soomega meditsiini rahastab?

Eesti riik annab iga eestlase kohta 8 korda vähem raha kui Soome riik iga soomlase kohta. Mis tähendab seda, et kuigi meditsiinitöötajad üritavad patsientidele pakkuda samaväärselt kvaliteetset arstiabi kui arenenud välisriikides, jääb ometi palju protseduure, uuringuid ja plaanilisi lõikusi riigi kõhna rahakoti tõttu tegemata. Eesti riik peaks vastu võtma poliitilise otsuse, missuguste hädade puhul suudetakse tagada ravi haigekassa rahade eest ja missugused haigused sealt välja peavad jääma. Riiklikule haigekassale lisaks tuleb aga luua eraravikindlustus, mis aitaks praegust suurt puudujääki kompenseerida - lühendada plaaniliste lõikuste pikka järjekorda. Riik ei tohiks tekitada monopoolseid haiglaid, vaid peaks lubama omandivormide paljusust ja andma võimaluse nii linna- kui eraomanduses haiglatel konkureerida meditsiiniteenuse pakkumise turul. Nii muutub arstiabi haigetele kättesaadavamaks, ravi kvaliteet paremaks ja hinnad odavamaks.

JUTA ÜTS