Naiste kulturismis on piir, kust algab mehelik vorm

Eesti säravamaid naiskulturiste Inna Uidi kõrval Merike Madar teab, et tuleb tõmmata piir vahele, kusmaani on naiste kulturism ilus, kust aga võtab juba meheliku ja inetuma vormi. Kangi ja jõumasinaid pole tema arvates aga naistel põhjust karta.

Madar, 50, tuli pärast kümme aastat kestnud pausi jälle areenile, sai Eesti meistrivõistlustel hõbeda ja kavatseb end viie aasta pärast uuesti näidata. "Mul on alati nii hea publik, nad võtavad mind alati nii hästi vastu, keegi pole mind veel välja vilistanud. Mõtlen, et ju ma siis nii hull veel välja ei paista.Võin veel teha." Peas liigub mõte, et võib-olla ta näitab end ka järgmisel kevadel Pärnus Eesti karikal. "Ja siis teeks pausi, ja tuleks viie aasta pärast uuesti."

Mis mulje Eesti meistrivõistlustest jäi?

MERIKE MADAR: "Osavõtt ja tase näitas vähemalt naiste poole pealt madalseisu. Osavõtjaid oli vähe, kõik olid ühes kaalukategoorias. Kui neljast naisest mind välja arvata, siis ülejäänud kolm, kes tõesti tõsiselt alaga tegelevad, olid samal tasemel kui mina. Aga mina pole kulturismiga tegelenud enam kümme aastat. Võtsin nõuks üks kuu harjutada - kunagi sai lubatud, et kui saan 50, tulen tagasi, õigemini, võistlen korra. Ega mul kunagine baas pole kuskile kadunud. See on noorena treenitud, naturaalselt saadud. Igaüks muidugi ei säili nii, kuid minule on looduse poolt selline lihasevorm antud, et säilib. Harjutasin kuu aega ja olin võrdne nendega, kes pidevalt harjutavad - järelikult on meil madalseis."

Võib-olla naised ei peakski kulturismiga tegelema?

On küsitav, kas naised tahavad teha tipptasemel ja kas on mõtet. Peabki tõmbama piiri vahele, kusmaani on naiste kulturism ilus, kust võtab aga juba meheliku ja inetuma vormi. Tegelejatele ei ole inetu, kui naine ka võib-olla nagu mees välja näeb. Nad vaatavad kui spetsialistid, et vaata kui hea vorm. Kui aga võtta nii, et kas naisel on mõtet alaga tegelda, ennast SELLISEKS ajada ja kuidas see mõjub tervisele - siis ma ei kujuta ette, kuidas lood on, kui hormonaalne pool on kõrvaltainetega segi löödud. Eriti noortel naistel, kel pole veel lapsi. Mis siis edasi saab? Mina lõpetasin siis, kui olin juba esikohti saanud, nime spordiajalukku pannud, ja kui nägin, et edasi läheb kaks teed. Valisin, ei ütleks, et see oli taganemine. Lihtsalt mulle meeldis nii, kuigi oleks olnud hea võimalus proovida, jätkata. Mis ikka oleks juhtunud? Lapsed olid mul olemas, elu oli juba paigas... Kuid otsustasin siiski teist teed minna.

Proovimine oleks tähendanud, et oleks pidanud tugevasti keemiat pruukima?

Jah. Keegi ei ütle avalikult välja, et tegelen SELLEGA, kuid asjatundja pilk näeb naise kujust, kui tegeldakse. Keemiata seda ala tipptasemel teha ei saa. Kulturistidele antakse ka pulbreid, pulbrid on toiduasendajad - sealt saad oma ained kõik kätte, mis vaja. Mul ei ole meeldinud neid süüa, nad ei lähe mul kohe alla. Baleriinid on ka kõik treenitud, ei saa öelda, et neil pole lihaseid. Kuid neil ei ole suurt massi, ainult lihas on välja treenitud ja rohkem ta ei kasva. Nii on ka kulturismis - teatud taseme lihas saavutab, aga kui siis tahad, et ta veel kasvaks, pead lähenema teistmoodi. Kujutan ette, et preparaate on igasuguseid. See on juba meeste pool, mida naisel tuleb sisse manustada - ja naise lihased võtavadki meheliku vormi ja suuruse, naise hääl mehe häälekõla, karvkate hakkab kasvama. Kuidas kellelgi. Muidugi, mees ongi meheks loodud, aga kas naine sama teed peab minema, on igaühe enda otsustada.

Nii vähe harrastajaid Eestis ka pole, nagu meistrivõistlustel välja paistis. Tean, et jõusaalis käib naisi palju rohkem.

Naised tegelevad alaga küll, paljud enda jaoks. Tervise jaoks, mida mina absoluutselt ei eita. Seda olekski vaja.

Maailma tipud teevad raha pärast. Kuid mingi rõõm peab ka olema - naisterahvas ei hakka tegelema ränga alaga, mis rõõmu ei paku. Mis on rõõmu pakkunud?

Eks ta oli mulle ka väike teenistus. Teisest küljest on mulle alati meeldinud esineda. Tundsin nüüdki, kui läksin lavale, et pole mingit pabinat - rahvas vaatab, püüan teha nii, et neile meeldiks. Kui ala Eestisse tuli, olin esimene, väga palju sai ringi käia. Mõnikord oli kolm-neli esinemist nädalas. Olen ka välismaal - Itaalias ja Jugoslaavias - kulturistina töötanud. Ma pole halvustavat suhtumist kogenud. Oleks mõned ütlema hakanud, et oh, nagu mees, mingi paindumatu juurikas seal laval, siis oleksin teinud kindlasti omad järeldused. Aga et ma seda ei kuulnud, siis mõtlesin, et võin rahulikult nii kaua jätkata kuni ise tahan.

URMAS ESLON