Kus on tervisehädade algkolle?

Tallinna lasteaedade kasvandikke varem vaevanud, kuid seletamatuks jäänud tekkepõhjusega tervisehäirest sunnib tagantjärele kõnelema meie endi, omaste ja kogu rahva vilets tervis ning medsfääris vohav anekdootlikkus.

Nimelt puhkes linna lasteaedades kas suvel või talvel ootamatult kõhugripiks ristitud epideemia. Nii juhtus, et hommikul tervena kodunt välja läinud laps naasis õhtul koju kahvatuna, palavikust värisedes ja oksendas. Lasteaia arst või õde ei suutnud aga juhtunu kohta veenvat selgitust anda. Kuna nn bakterioloogilised proovid olid lastel korras, võeti kasutusele väljend - viirused! Nendega ENSV eesrindlik meditsiin või täpsemalt väljendades, tihti vägisi diplomeeritud (õppejõud ei tohtinud istuma jätta) isikud ei tahtnud, õieti ei osanud tegelda. Kui näiteks arst lasteaeda saabus, tuli talle katta laud paremate paladega; einestanult vaatas ta formaalselt siia-sinna ja lahkus naeratades. Paikselt töötav medõde lahkus õhtul, midagi hõlma all. Samal moel toimisid kokk ja juhatajanna, sest nii andis säästa raha auto ostmiseks või maja ehitamiseks. Tõsisema osa puudujääkidest kattis lihakombinaadi ekspediitor, jultumuse näidiseksemplar.

Tervisehäire põhjustas salpeeter

Nende asjade selginemise tund saabus üllatuslikult. Ootamatult avanes lihakombinaadil võimalus lähetada üks poola päritoluga kaubaveobuss Viimsi kolhoosi töökotta remonti. Bussi unustati ülemuste jaoks vorstirõngaid, kuid paaniliselt rutates ka piimanõud, milles veeti lasteaedadesse hakkliha. Nõusid autost välja tõstes ilmnes, et mitmes neist oli suhkrutaolist kivistunud ainet pea pooles ulatuses, mõnes veerandi võrra. Iseäraliku aine 3-5 sentimeetri paksuste kihtide vahel oli kuivanud ja mustaks tõmbunud hakklihakribemeid. See viitas, et nõusid tühjendamise järel reeglipäraselt ei puhastatud, vaid desinfitseeriti labidatäie salpeetriga. Salpeetrit aga kogunes ja kogunes nõusse, tekitades nõnda lihakombinaadis, eeskätt muidugi ekspediitori jaoks, liha ülejääki. Lasteaias aga klaariti vastav puudujääk tema poolt raha abil. Egas muidu polnud lihakombinaadi ekspediitoriamet üks ihaldatumaid. Samal ajal võideldi lihakombinaadis väikevaraste vastu innukalt. Nii kobati kojuminejad hoolikalt läbi ja iga teise põuest või pükstest võeti kilo või kaks lihakraami välja. See oli vastik vaatepilt. Kui aga lasteaias potsatas piimanõu tühjendamisel keedunõusse ka salpeetrikämp, oli selle tagajärjeks kõhugripi puhang. Tavaliselt lühiajaline. Meeleheitel lastevanemate ees kehitas personal õlgu: viirus! viirus! Sadas taevast!

Kurbloo lõpetuseks tuleb öelda, et tollastel ohvritel tasub nüüd, aastate lisandudes samalaadse tervisehäire esinemisel tõsiselt selle tekkepõhjust uurida.

Mis meist saab?

Teiseks, kuidas saab rahulikult pealt vaadata kasvuealiste saiakestega ja pudelist peale rüübatava sünteetilise aine lahuga toitmist? Nii muutub ju nende jaoks küsitavaks elamine 40aastaseks. Kui tühiseks peetakse tõsiasja, et maailma esimeseks spordimaaks kujunemisel tarvitasid tallinlased 0,7 liitrit piima päevas. Vist loodetakse, et meil erakordselt levinud noorelt suremine raukade haiguse vähktõve kätte lõpeb presidendi poolt uurijate ordenitega autasustamise teel. Ühel sellisel juhul oli tegemist N. Liidu agitaatorina välismaal tegutsenud mehega, kes alles tagasi tulles nägi esimest Eestis töötavat elektronmikroskoopi, mis olid mujal juba enne sõda kasutusel. Meil külas olnud võimsad mehed - NATO peasekretär Vörner ja Prantsusmaa president Mitterrand nägid oma silmaga Tõnismäel hiigelpannood, mis kuulutas vähktõve ravitavust, kuid eelistasid siiski koju minna ja seal surra.

Hommikul lasteaeda saadetud lapsed naasid koju tõbisena.

Õnneks mäletatakse, kuidas puusuitsust ja hobuse pabulatest saastatud Tallinnast mindi Piritale või Nõmmele suve veetma ja küsitakse murelikult, kuidas keemiliste ainetega vähe kokku puutunud eestlane talub Lääne toiduainete ja maiustuste invasiooni? Millist pelgust näitavad EU konservantide suhtes üles hõimuvelled soomlased!

Ja mis küll saab meist, suhteliselt puhta looduse keskel elanud matsidest praegusel joomalehtede ajastul, kui meil on varuks paarisaja-aastane paruni viinaharjumus, aga aastatuhandeid kääritisi rüübanud prantslased täidavad joomatõbistena haiglaid 40% ulatuses? Hiljuti kihutati meil seesugused haiglast eemale ja lasti abi andmata surra. Kas naised mõtlevad sellele, et nende vanavanemad üle kõrtsu läve ei astunud? Kolme-neljaklassilise haridusega tervete lastekarja kasvatajad ei nõudnud meestega võrdset trimpamise ja suitsetamise õigust. Nad ei nõudnud sellele teadlaste kinnitust, et rasedale tähendab üksainus peatäis totaka ilmale toomist.

LEONHARD ÕUNAPUU,
pensionär