MÕTISKLUS
Milleks meile teadmised, oskused, tase ja elurõõm

Inimene ei ole vihmauss, kes laseb ühest otsast kõik sisse ja teisest välja ning muudkui eksisteerib. Lihtmeetodil. Inimene muutub aeg-ajalt hoopis mõtlikuks, tundeliseks või siis rahulolematuks - ta tahaks rohkem teada, rohkem osata, vahetada peale voogava pealiskaudse tühipahna millegi elulisema vastu ja üldse elust täismõnu tunda. Olgu siis ajad parajasti millised tahes ja rahakott tühi, pooltäis või priske.

Kuid inimesega paistab olevat ka veel nii, et ta on karjaloom, ta on harjunud, et ei pea kõike ise avastama, vaid võib loota ka teiste heasoovlikule abile. Ümberkaudsed võivad inimese elu leevendada, tormakamaks muutuva elu mõistmise lihtsamaks teha.

Ka ajalehed võivad leevendust pakkuda. Võivad, aga ei pea. Ja siis lähevadki mõned indiviidid endaga raksu, ei ole rahul, elumured hakkavad üle pea kasvama, tigedus headust varjutama, elu muutub ümberringi kiiremini kui teda võimalik haarata. Appi ei tule keegi. Peale posijate, hiromantide, seebikate serveerijate - nemad on küll kogu aeg ametis.

Mis peaks aitama inimesel elada, et ta end tasemel ja hästi tunneks? Teadmised? Oskused? Lapsed? Töö? Pereõnn? Inimese uurijad on kuulutanud, et elujaatuseks on vaja täiesti ühemõttelisi asju ja seoseid ning need ei ole sugugi mingid materiaalsed esemed. Inimesega on päris hästi, kui tal jätkub meelepärast tööd, kui ta ümber tiirleb sõpru-tuttavaid, kellega hea rahumeelselt suhelda ja kes ta tegemisi märkavad ja tunnustavad. Ja kui siis pereelugi sujub, peaksid hädadeorud siin päikese all ületatavad olema.

Paraku see kõigil nii ei ole. Issanda imeriik on mitmekesine, öeldakse, ja hädadeorud on kogu aja inimesi neelanud. Mida teha?

Pole vaja olla moralist ja hakata korrutama, et enesekaitseks on vaja ahmida võimalikult palju teadmisi. Selge see. Kunagi oli ajakirjandus see, mis lugejaid usaldusväärselt ja kõikehaaravalt valgustas. Ajaleht oli väikene jumal, püha element, mille abil asjad selgemaks tehti ja inimloomal elada aidati. Nüüd äkki kurdab tundliku ajatajuga kirjanik ja lavastaja Mati Unt, et ta loeb harjumusest ja uudishimust igal hommikul läbi kõik meie kolm suuremat lehte, et eluga endiselt kursis olla, kuid nüüd on talle hakanud tunduma, et "hakkan märkamatult lolliks minema. Vaateväli muutub üha kitsamaks."

On lood nii või lihtsalt tundub Undile? Ilmselt ei tundu, vaid ongi nii, sest suured lehed astuvad küll lugejale üha lähemale, pakuvad talle efektselt, mida tema tahab, kuid lasevad ajamärgina ka latti alla.

Tegelikult igivana dilemma - kas kukkuda lugejahulkade tasemele, anda talle täpselt seda, mida ta tahab või peaks pädev, jah, oma ala väga hästi tundev ajakirjanik üritama lugejat tõsta hoopis enda tasemele? Aeg ei soosi enam viimast, lugejat-kuulajat võetakse kui mõtlevat ja täiesti valmis inimest, kellele tuleb anda alasti fakte, raiuda ühtesid ja samasid kuumi teemasid - küll lugeja rahule jääb ja tuuma ise kätte saab.

Aga äkki lugeja rahuldubki ainult meelelahutuse ja seebikate mentaliteediga? Muresid niigi palju, ja kui meelelahutust piisavalt, ongi kõik hea.

Unt puudutas Sirbis lapsesuuna midagi väga olulist - maailm ei tohiks kitsenev olla, suured lehed ei tohiks ümbritsevat maailma nii üheülbaliselt kajastada. Iseasi, kas meie tõsiteadmised peaksid üldse ajalehtedest tulema, äkki peakski ajalehti-ajakirju võtma kui üha värvikamaks muutuvat meelelahutust, mida meie ümber niigi ohtrasti.

Kui osa inimesi ei loe enam nii ahnelt lehti ja ajakirju kui varem, siis on see täiesti loomulik. Nad ei loe mitte rahapuudusel, vaid ka seetõttu, millest valuleb Unt. Ka tõsistes lehtedes lokkavad kõmu ja katastroofid, negatiivne müüb. Sihuke sisu aitab elada ainult niipalju, et teistel läheb kuskil veel hullemini kui mõnel SIIN..

Loomulik, et inimene jääb teadmisi jahtima, kuskilt peab ta need ju saama. Teadmised käes, on võimalik lihvida oskusi, tõsta taset, milleta hakkama ei saa. Tase jällegi lubab elust rõõmu tunda.

Ja siis on enesetunde, tervise jaoks tõesti peaaegu ükskõik, kas Haigekassa kuulutab ühemõtteliselt, et tal jääb elulisteks protseduurideks aasta lõpuni 120 miljonit puudu, või on see lehest loetud esmainfo jällekord poolik ja lükatakse järgmisel päeval suuresti ümber ja elu läheb tühja kisa-kärata päris asjalikult edasi.

URMAS ESLON, ajakirjanik