Hulkade mäng käsipall kogub uusi huvilisi

Eesti Käsipalliliidu peasekretär Tauno Loodus kinnitab, et lühikese ajaga on harrastajate arv käsipallis kasvanud kakskümmend protsenti - rahvast tuleb juurde ja ka uusi klubisid tekib.

Vaatemängulisest ja head kehalist toonust kinkivast käsipallist kirjutatakse tänamatult vähe. Ala vääriks rohkemat. Mis toimub meie käsipallis?

TAUNO LOODUS: "Korrastatud on käsipalli organisatsiooni, inimestevahelised suhted ja võistlused on viidud heale tasemele. Välja võiks tuua ühe trendi - käsipalli olukord on praegu tõusev. Kui võrrelda aastatega 1998 ja 1999, siis on tulnud juurde noori, kellele ala sobib. Nad ei pea jääma käsipalli juurde, kuid ala annab koordinatsiooni, tehnilist taipu, meeskonnatunnetust. Käsipall on huvitav ala, sest on väga lihtsate reeglitega mäng, kõige väiksematele on mõeldud minikäsipall. Tõus on olnud lühikese ajaga kakskümmend protsenti, niipalju on tulnud noori juurde. Peame seda suureks saavutuseks. Käsipall on teiste sportmängudega võrreldes harrastajate arvult neljandal kohal, kuid tõuseb."

Mõned klubid on märkamatult kõvenenud. Ei räägi Kehrast, seal on käsipalli kogu aja mängitud. Põlva teeb kõvasti, Viljandi teeb kõvasti, mängitakse ka mujal. Käsipallirahvas paistab olevat tark asju ajama ega poe raha taha?

Vahendid on küll napid, kuid käsipallipere tunnetab tervikut. Meil on ühine eesmärk - tahame mängida oma armastatud mängu. Nädalavahetusel käisin Soome käsipalliliidul külas. Neil oli aastakoosolek. Võin tuua paralleele. Soomes on noortevõistkondade arv meistrisarjas praktiliselt sama mis meil. Seega oleme tublisti arenenud, teinud viimaste aastatega suure hüppe. Me ei ole jäänud raha taha pidama, pigem loodame, et raha tuleb sponsorite ja fondide kaudu alles siis, kui oleme tõestanud, et oleme oma asjad korda saanud ja areneme. Ja see on näha.

Mõned alad kurdavad, et ei suuda treenereid hoida, kuid treeneriteta ala ei edene. Kas käsipallis on suudetud treenerid säilitada?

Eks see ole igal alal nii, et treenereid on vähe. Treenerid kurdavad, et nende töö on tänamatu - pole soliidseid tasusid, et saaks korralikult tegelda ühe asjaga, treenimisega. Aga käsipallis on nii, et tuleb ka treenereid juurde. Raha pole olnud kõige tähtsam motivaator, kuid me ei saa muidugi konkureerida Soome, Rootsi, Taaniga, kus on heaoluühiskond juba ammu. Seal on inimestel kõik, mis vaja - raha, maja, auto... Ei aeta taga palka, vaid tahetakse näha, et oma lapsed saaksid korralikult trennis käia. Seal on paljud lapsevanemad harrastajatreenerid, tegutsevad lastega, annavad neile kehalist koormust, et nad hiljem saaksid minna professionaalsete treenerite käe alla.

Ütlesid, et viimasel ajal on harrastajate arv kasvanud. Paar näidet, kus edenemine on toimunud?

Jälle on grupid tekkinud Sillamäel, kus meil 50.-60. aastatel käsipalliga alustati. Teretulnud koht. On tulnud uusi treenereid, näiteks Harju-Ristile. Võtsime ta kahe käega vastu, et ka sealses põhikoolis käsipalliga tegelda. Tallinnas on Reval-Sport võtnud juurde neli-viis treenerit, kes tegelevad noortega.

Vaatame meie kaheksat eliitklubi. Kas kõik nad valmistavad järelkasvu või ahmivad pallureid mujalt suure raha eest?

HC Viimsi koosneb küll vanadest proffidest, kuid ka seal on nüüd hakatud tegelema noortega. On treener, kes teeb väikestega trenni. Ülejäänud klubidel on oma järelkasv.

Ala tipus on viimasel ajal liikunud HC Kehra ja Põlva Serviti, Viimsi tuli korra meistriks, head on olnud Tallinna Oskar ja Viljandi, nüüd liigub tipus Reval-Sport. Milliseid nihkeid lähiajal näed?

Reval-Spordil olid noored mängijad, nende tase on aastatega paranenud. Mullu võitsid nad juba karikasarja. Tipp jagatakse kolme-nelja klubi vahel - Kehra, Põlva, Reval-Sport, kordamööda jahivad neljandat kohta Viljandi, Oskar, Viimsi, ka Tapa. Tänavu võib oodata põnevaid kohamänge. Uuendus on, et vähendasime meistrisarja kaheksa klubini - et teha sari paremaks.

Ala juures on publikut tänamatult vähe, viimased koondisegi mängud on olnud nauditavad. Ala vääriks heldemat tähelepanu.

Jah. On selgunud üks huvitav tõsiasi, miks inimesed kahtlevad. Aastal 1990 tegime nimemuutuse - väravpallist sai käsipall. Sõnum, et väravpall võrdub käsipall on segane. Inimesed mõtlevad, et mis mäng see käsipall veel on, vanasti mängiti väravpalli... Olen kohanud sellist hoiakut päris palju. Käsipall on väga atraktiivne. Mängitakse kaks poolaega, kumbki kolmkümmend minutit ja poolajaga tehakse kaksteist-viisteist väravat mõlemalt poolt. Mõne teise alaga võrreldes on rõõmu ja mänguilu rohkemgi.

URMAS ESLON