Jalakäija hingeelust

Inimkond jaguneb autojuhtideks ja jalakäijateks. Esimesed halvustavad teisi, teised pigem pelgavad esimesi. See oleks igavese vastasseisu kõige lühem väljendus.

Kui lõpetasin paarkümmend aastat tagasi autojuhtimiskursused, siis ei läinud ma eksamitele. Teadsin, et kipun kihutama, aga auto teelhoidmise kunsti ei valda kuigi kindlalt. Olin küll sõitnud vajaliku arvu tunde, aga mul polnud sõiduõpetajaga head klappi. Võib-olla tuli see sellest, et Kadrioru staadioni juurde meie grupi esimesse tundi, kus kõiki autoosasid tutvustati, jäin hiljaks ja jõudsin kohale just siis, kui kõik oli räägitud: näidati veel vaid, kus on sigaretisüütaja ja kust saab akna lahti keerata.

Sellest hoolimata olin juba veerand tundi hiljem autoroolis ja suureks ehmatuseks lausa suhteliselt elava liiklusega tänaval, kus ma ühe valgusfoori ees nii järsku pidurdasin, et õpetaja ja kaassõitja tõepoolest ehmatasid. Tagatulev takso aga oleks meile peaaegu sisse sõitnud.

Kui mul ametiauto oli või kui olen muidu autoga sõitnud, siis sõltun juhi sõiduoskustest. Tunnen juba üsna sõidu alguses ära, kas juht on endas kindel või liiga enesekindel. Esimestega on hea julge tunne sõita, teiste puhul kardan ja mulle tundub, et ka auto kardab.

Kord palusin ühel juhil kiirust maha võtta ja see osutus lausa õnneks, sest kui ta poleks seda teinud, oleksime järgmisel hetkel ühe bussilt ruttava koolipoisi alla ajanud. Nii et mingi meel mul siiski on, mis ütleb, kus ja kuidas sõita.

Ühes toimetuses, kus ma tööl olin, peeti autodest kirjutamist ja rääkimist vaata et kõige tähtsamaks asjaks. Auto on ju meeste ja ka mõnede naiste ego väljendus. Auto korvab muid puudusi. Nii saadeti mind üksvahe pidevalt kirjutama kõikvõimalikest ristmikest, mida ehitati või ümber ehitati. Autojuhtidel olevat huvitav, kuidas seal liiklus kulgeb. Lugudel polnud ehk väga vigagi, aga mul polnud neid huvitav teha.

Ühel päeval, kui tööde jaotaja järjekordselt arvas, et võiksin ühe ristmikuloo teha, ütlesin, et ei taha. Ütlesin veel, et mul on jalakäija hing. "Misasi see on?" küsid teised. Nagu oleksin ma ühtäkki neist märksa halvemaks osutunud.

Jalakäijana tahan, et autod ei võtaks parkimisel enda alla tervet kõnniteed, ei sõidaks bussipeatustes ootajate hulka, ei kihutaks punase tule ajal üle vöötraja, ei peatuks just seal, kuhu majahoidja on jalakäijate raja jaoks libedale teele liiva raputanud, tegelikult tahan veel paljutki, aga neid soove aimab iga jalakäija ise.

Autojuhid on sageli pahased, et jalakäijad jäävad neile jalgu.

Jalakäijana tunnen, et auto kaudu liikumisvabaduse leidnud autojuhid on ometi tegelikult oma auto vangid. Autod aga jäävad jalakäijale sageli jalgu või segavad neid näiteks magada rahulikku und, kui kellegi neljarattaline varaste tõttu või mõne juhusliku tõuke pärast oma tüütut pasundamist alustab. Enamasti just kõige vaiksemal või unemagusamal ajal.

Jalakäijana olen arvamusel, et pole halba ilma, kui on sobiv riietus. Paraku peab eriti sobiv riietus olema kõige porisemal ja sajusemal ajal mitte isegi niivõrd ilma enese pärast kui just läbi loikude võimalikult pritsivalt kihutavate autojuhtide pärast. Jõudu ja tervist jalakäijatele läbi sügise rühkimisel!

LINDA JÄRVE,
ajakirjanik