Elva kant sünnitab jalgrattureid
Legendaarne jalgrattur Rudolf Tamm (89) ligineb elu saja viimase kümnendiku tähisele. Sport on aidanud tal elada, ja tõsi - toonud ka väga ohtliku trauma, mistõttu pidi üle noatera kaotama parema käe.
Rudolf Tamm on 5kordne endise N Liidu hõbemedali omanik ja paljukordne vabariigi meister. Nagu teisedki tuntud Eesti sportlased, nii ei pääsenud ka Rudolf Tamm sovjeti ajal raudse eesriide tagant maailma suurvõistlustele. Eriti kahju oli tal Tour de France'i mägedel pedaalimisest eemale jääda.
Nüüd peab sitke spordiveteran pensionipõlve Lepiku talus Elva lähisel Vellaveres. Iga hommik algab võimlemisega ja heade ilmadega kuni 5 km pikkuste jalutuskäikudega loodusesse.
Töömees sai Tammest 16aastaselt Puka kandis pagaritöökojas, kus tal tuli turjal jahukotte tarida. Pagarmeister Eichelmann kinkis hoolsale pagarisellile päevinäinud võistlusratta "Diamont" raami. Kuid Ruudil tuli veel palju raha teenida, et ülejäänud osad juurde osta. Nublakas nublaka kõrvale, nii saigi sõiduriist kihutamiseks valmis.
Tamme ennesõjaaegsetelt diplomitelt võib lugeda kaitseväe, kaitseliidu, tuletõrje ja ratsarügemendi seltside võistlustel saavutatud esikohti. Sõja- ja pärastisel ajal jäi Ruudil sporditegemine katki. Elu häälestus teisele lainele.
Jalgrattaspordi isa Heino Ruubel, kes elas tollal Tallinnas Kadriorus, keelitas Ruudit uuesti sadulasse istuma. Ruudil oli aastaid juba 35! Kodukandirahvas muigas - vana mees... Aga spordimees õigustas ennast. Tibusid loetakse sügisel.
Tamm tuli sporti tagasi kui tamm
Talupidamise kõrvalt algas tõsine spordimehe töö. Tulid võidud maanteel. Ka raskeil liivastel metsaradadel jäi ta Eestis koguni kuueks aastaks järgemööda võitmatuks. Järgnesid meheteod N Liidu spordiareenil. 100 km eraldistardis purunes Ruudil enne starti piduriklamber. Mees tõmbas selle traadijupiga raami külge kinni. Ässad muigasid. "Milleks siin pidurid, kihutada on tarvis!" mõtles debütant ja ennäe, kihutaski hõbemedalile. "Jalad käisid nii kiiresti, et põlvi ei näinudki," kommenteeris Ruudi hiljem oma esimest üleliidulist hõbedast sõitu.
Öeldakse - aastad röövivad sportlastelt kiiruse. Tamm tõestas vastupidist. 1949.a näitas Tamm, et ta on ületamatu jooksumees. Raskel krossirajal N Liidu meistrivõistlustel Moskva lähistel tuli suurem osa trassist joostes läbida. Nagu orav kribis Tamm, ratas seljas, liivastest mägedest üles ja alla, jäi väga napilt teiseks. Lisandus teine hõbemedal, hiljem veel kolmas, neljas, viies.
Kümme aastat püsis ta endise N Liidu jalgratturite eliidis. Hõbeda saak ulatus viieni. Igavene teine.
"Püüdsin alati sõita kiiremini, et saaks rutem vaevast lahti," tunnistab Tamm.
Seisin Ruudiga ratas ratta kõrval 1956.a esimesel rahvaste spartakiaadi velotuuril Moskva-Kiiev-Minsk-Moskva. Ruudi oli vanim osavõtja - 45aastane! Mitmepäevasõidus tuli talle üldkokkuvõttes 8 koht! Lausa imestamisväärne saavutus tema aastates! Mina sain meistersportlaseks.
Ei pääsenud "Tour de France'ile"
Nagu tollal paljudele Eesti nimekatele sportlastele jäid ka Rudolf Tammele välismaa võistlusreisid raudse eesriide tõttu olemata. Ei usaldatud. KGB silmis polnud Tamme ankeet puhas. Põhjus: ta oli autojuhi ametis sakslastele abi osutanud. Samuti jäid teenelise meistersportlaseks omistamiseks dokumendid mingi funktsionääri lauasahtlisse toppama.
"Midagi pole parata, ajad olid sellised," on nüüd moes möödunu kohta ütelda.
Aastaid võib Elva tänavatel uudistada võidusõitu Rudolf Tamme karikatele. "Tamme Cup", millel on mitmel korral osalenud profid Jaan Kirsipuu ja Lauri Aus. Vanameister on ise ka alati kohal. Vahel paitab käega neid tänapäeva moodsaid sõiduriistu.
Inimesed on laisad võimlema
Legendaarne spordiveteran Rudolf Tamm kinnitab: "Alles hiljaaegu tuli mul juustesse halli. Prillideta loen veel ajalehti. Näkku on küll ajaäke sügavad kriipsud vedanud. Hommikuti võimlen. Inimesed on üldiselt laisad võimlema.. Kõikide lihasgruppide pingutamine hommikul on väga tähtis, tuleks kas või niisama ringi tatsata! Ilusate ilmadega teen vahel kuni 5 kilomeetri pikkuseid jalutuskäike looduses. Mõnikord satun masendusse - vikatimees võib turja karata. Arutlen endamisi - äraminek ei saa ju tulla: süda, maks ja kopsud on korras, nende elunditega võiks veel võidu peale sõitagi.
Hea meel on edasi elada kahe käega
"Siiani on mul suur tänutunne võistluskaaslase, tallinlase, nüüd juba manalamehe Nikolai Matvejevi ees (kadunuke oli kõikidel võimalikel aladel N Liidu meister: trekil, maanteel ja krossisõidus). Kord olin liider N Liidu mitmepäevasõidul. Korraga sõitis veoauto ootamatult peateele otse mulle ette. Kokkupõrkes raudruunaga murdus käeluu. Hiljem sahistati, et see õnnetusjuhtum oli fabritseeritud. Velotuuri arstid olid resoluutsed: käsi tuleb viivitamatult amputeerida! Kohutav. Koguka mehena tiris Matvejev mind pärast esialgset tohterdamist meedikute küüsist ja viis humaansemate kirurgide noa alla. Nagu näha, on mul - küll suurte armidega - parem käsi siiani alles." Paranenud käega sai veel paljudel suursõitudel kihutatud.
Suitsuhaisu Tamm ei talu, seevastu puhast valget viina on küll pruukinud, eriti siis, kui suured Venemaa võidusõidud selja taga. "Dopingut elus kasutanud ei ole. Jõujoogiks teekonnal joogipudelis tarvitasin õlle sisse klopitud tooreid mune. Narkootikumidest tol ajal kellelgi veel aimu polnud."
Laagrites ja võistlustel oli Ruudi alati lõbus. Ta oli hommikul esimene ärkaja, vaatas toas ringi ning koputas siis mõnele magavale kaaslasele õlale: "Kuule, mis ülekandega sa täna sõidad?" Võimatu oli vihastuda.
Tamme eeskuju innustas
Vellaverest sai tiivad tuulde oma küla poiss Kalju Koch, kes tõi endise N Liidu meistrivõistlustelt nii hõbe- kui ka pronksmedaleid. Käis kaks korda MM-il, kus parimaks kohaks oli üheksateistkümnes.
Kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe nimi ei vaja kommentaare. Oma spordikarjääri alustas nüüdne riigikogulane samuti Elvast. Vabariigi teenelise treeneri Jüri Kalmuse käe alt võrsus Elvast juunioride MM-i pronksmedali noormees Margus Salumets. Ka ma ise sain hoogu Rudolf Tamme võitudest. Uskuge või mitte, aga Elva kant on andnud 19 Eesti täiskasvanud jalgrattaspordi tšempionit.
HELDUR KARRO