Naiste ümberlõikamine - ebausk ja traditsioon
Iga päev lõigatakse ümber umbes 6000 tüdruku suguelundid. Iga tund kaotab 250 tüdrukut osa oma õrnemast kehaosast. Maailmas elab 130 miljonit ümberlõigatud naist. Osa neist lõigatakse ümber imikueas, osa lapse ootel, kuid enamasti on lõigatavad 4-12aastased tüdrukud.
Ümberlõikust teeb tavaliselt naissugulane või juba kogemustega ümberlõikaja. Ta lõikab tuimestamata, kasutades žiletitera, nuga või kääre. Mõnel pool sooritatakse operatsioon siiski kliinikus tuimestusega.
Ümber lõigatakse kõikjal
Kuna ümberlõikamist tehakse suuresti arengumaades, lõigatakse lõviosa tüdrukutest kodu- või külaoludes. Ümberlõikamist tehakse vähemalt 28 Aafrika riigis, mõnes väiksemas Aasia kogukonnas ja emigrantide seas kõikjal Ameerikas, Euroopas ja Austraalias. Täpseid andmeid olukorrast ei ole. Suurbritannia lõigatakse aastas hinnanguliselt ümber umbes 3000 tüdrukut.
"Leebem" ja "robustsem" ümberlõikus
"Leebema" ümberlõikamise puhul eemaldatakse kliitor osaliselt või täielikult. Robustsemal juhul kõrvaldatakse väiksemad häbememokad täiesti ja suurtesse häbememokkadesse tehakse sisselõikeid. Auk õmmeldakse kinni ja väljaheiteile ning kuupuhastusele jäetakse vaid väike auk. Jõhkram versioon on tehtud 15 % ümberlõigatuist. Ümberlõikamine summutab verejooksu ja põletikke. Samas raskendab urineerimist ja muudab kuupuhastuse valulisemaks.
Naise "kolm suurt muret"
Raskema versiooni läbi käinud naised räägivad naise "kolmest suurest murest". Esimene on ümberlõikamine kui selline iseenesest, mis valmistab suurt piina. Teine vilets hetk on pulmaöö, kuna siis tuleb peiul tungida läbi armistunud kude ning see teeb taas haiget. Paljusid naisi tuleb kirurgidel lõigata, et penetratsoon õnnestuks. Kolmas mure on lapsesaamine. Ka siis läheb tarvis nuga, et laps ilmale aidata. Seejärel õmmeldakse naine jälle kinni.
Vanemad soovivad ainult head
Ümberlõikamise mõju seksuaalsusele pole põhjalikult uuritud. Üldiselt oletatakse, et seksi nautimine raskeneb märgatavalt. Kuid Sudaani uurimuses osalenud naiste puhul täheldati, et suurem osa jõhkrama versiooni läbi teinutest sai orgasme. Ümberlõikamine on Aafrika ja Lähis-Ida riikide naiste ehk ainus võimalus väärtuslikule ja lugupeetud elule. Kui ikka küla kõik naised lõigatakse ümber, ei soovi ükski mees ümberlõikamata näitsikut naiseks. Pered lasevad tütreid lõigata head soovides, et võsukesel oleks parem tulevik.
Ümberlõikamata naine on lodev
Ümberlõikamisest ei tehta lihtsalt probleemi. Nii on alati tehtud ja tehakse kõigile tüdrukutele - mis sellest siis halba on? Uurija Connie Hedrington Kamara sõnul toetavad tema uuritud Guinea naised ümberlõikust, sest see teeb neist ühiskonna täisväärtuslikud liikmed, abielukõlblikud naised.
Ümberlõikamata naistega käivad kaasas vägevad legendid. Usutakse, et looduslikud suguelundid on räpased ja ebahügieenilised; et lapse pea saab viga, kui puudutab sünnitusel kliitorit. Või et lõikamata kliitor kasvab jalge vahele nagu peenis. Veel seostatakse ümberlõikamata naisi abielueelse ja -välise seksiga. Paigus, kus kogu perekonna ja suguvõsa au ratsutab naise truuduse seljas, on see hirmuäratav võimalus.
Kuidas sellega võidelda?
Puuduvad andmed, kas ümberlõikamine on kasvamas või vähenemas. Ümberlõikamine on tabu, millest isegi pereringis ei räägita, saati siis uurijaile. On vaid mõned andmed. Senegalis näib arv vähenevat, Ugandas see esiteks langes, nüüd taas tõuseb. Nigeerias püsivad samad numbrid juba 15 aastat.
Mida enam lääne meedia maalib sedalaadi tava kui "skandaalset" ja "barbaarset", seda suurema väärtuse omandab ümberlõikuse
säilitamine, leiab teadlane Margit Cleveland.
Vaid abielunaine on naine
Üheks ümberlõikamise vastase tegevuse põhjuseks on kindlasti saanud asjaolu, et operatsioone sooritatakse üha enam ebamäärastes tingimustes ning haigete ja surevate tüdrukute hulka ei tea keegi. Haiglasse neid ilmselt ei tooda. Raskem ülesanne on aga tagada naistele kolmanda maailma ühiskonnas positsioon ja väärikus ka abieluta. Praegu võib mitmel pool Aafrikas-Aasias naine end elatada vaid prostitueerimisega või siis soovahetuse teel.
RAUL TOOMAN,
Helsingin Sanomat