Vaatlus pole uurimus ega kriitika

Ajakirjanikud teavad, et kui nad lähevad lugu tegema eelarvamusega, ei tule loost sageli välja midagi objektiivset. Ollakse juba eelnevalt häälestatud. Teatud inimestele, asjaoludele jne. Kas siis + või - märgiga.

Alles siis, kui intervjueerija ei fabuleeri-mõtle üle, vaid ainult vaatleb, kuulab, avaneb talle see, mida ta ootaski - asjade-inimeste hing ja ilu või vastupidi või rohkemgi.

Nii on, paraku. See, keda-mida nähakse hirmu, kavatsuse, vihkamise või mingite nõudmistega, ei olegi tegelik asi-inimene, vaid pelgalt meie nägemuste ähmane peegel. Me panime ta nö paika, aga tema... ta pole ju selles paigas. Ta hõljub mujal.

Silmapilgul, kui me tahe ja eelarvamuste rägastik uinub ning me lihtsalt vaatleme-kuulame-kombime, tekibki puhas nägemine, kontakt. Nii saavadki ehk asjad ja inimesed õiged piirjooned. Või enam vähem.

Vaatlus pole uurimus ega kriitika. See on lihtsalt arusaamine, mõistmine.

Ilus ja hirmus, hea ja kuri, kinnine ja avatud, või võtame kas või koolimeditsiini ja alternatiivse jne pole enam vastandid. Kõik on jälgitav. Omamoodi ja omal tasandil jälgitav.

Kas saad siis mingit nähtust põlata, vihata või vääriti mõista? Ajakirjanikud ei tohiks langeda oma eelarvamuste vangiks. Emotsioonidest ei räägi ma üldse.

SILLE MAKSIMOV