Sibul on odav, maitsev ja tervislik

Vene kirjanduse klassik Nikolai Gogol oli suur kulinaar, temalt on nõuanne süüa söögi alla 2 sibulat musta leiva peal (peale riputatud soola). Vene inimene on selle omaks võtnud ja tänapäeval on kuulda, kuidas seda kommet paljudes eesti peredeski järgitakse. See on tervislik, odav ja maitsev suupiste.

Eestlane on sibulat kasutanud kui maitseainet, lisades toorena peenestatult salatitesse, õlis hautatuna suppidesse, praetuna vormiroogadesse jne. Millegipärast pole me osanud teda võtta kui köögivilja, kasutada võrdselt kartuli vmt köögiviljaga. Teine lugu on roheliste sibulapealsetega, neid sööme iseseisva salatina, praadide lisandina, suppides, pirukatäidistes jne.

Väga maitsvad on praetud sibulad, mis tehtud ahjus, veel maitsvam lisand praadidele on jahuga paneeritult pliidil praetud sibulad (ka frii). Sibul sobib peterselli ja tilliga, seepärast võiks toorsalati puhul neid küllaga lisada. Salatite maitsestamiseks sobivad äädikaga maitsestatud õli, majonees, hapukoor jt spetsiaalsed valmiskastmed. Kohupiimaga segatud roheline või mugulsibul sobib maitsestatult kuuma kartuliga või võileiva katteks.

Sibulast võib valmistada delikatess-supi.

Sibulad koorida, viilustada ja hautada õlis kuldseks. Lisada leem ja maitseained. Keeta 15-20 min. Leivaviilud röstida, kuubistada ja lisada supile. Petersell riputatakse lauale andmisel. Analoogselt valmistatakse tomati-sibulasupp, kus kasutatakse võrdsetes osades sibulat, tomatit, kartulit ja juursellerit. Vene köögist kuulsaks saanud seljankad ja rassolnikud on samuti sibulasupid.

Sibulasuppide maitsestamiseks sobivad fariinisuhkur, kaneel, pipar, loorber, sidrunimahl, tüümian, münt, paprikapulber, petersell, seller, till.

Ei kujuta ette ühtki praadi sibulata, olgu see hakkmassi koosluses või täidisena või kastmete maitsestamisel.

Koorida sibulad ja panna paariks tunniks ahjuplaadile nõrka kuumusesse (150o). Pehmenemisel riputatakse peale veidi soola ja sulavõid. Süüa koos keedetud kartuliga iseseisvalt või pakkuda lisandiks.

Sibulad sobivad pirukatäidiseks, kõikide soolaste täidiste kooslusse, pizzadele jne.

Keedetud muna lisatakse hakitult, kui rõngasteks tükeldatud sibul on pruunistatud (hautatud) rasvas.

Leivaküpsetajad võiksid leivataignasse peale köömnete lisada veel paljusid lisandeid. Üheks maitsvamaks on pekitükkidega (singiga) hautatud sibul.

Tänavust rikkalikkku õunasaaki annab samuti koos sibulaga ära kasutada. Eeskätt õuna-tomatiketðupis, letðodes, samuti igapäeva toitudes.

Ketasteks lõigatud sibulad praetakse rasvas helekollaseks, lisatakse õhukesteks viiludeks lõigatud õunad, maitseained ja vedelik, kuumutatakse keemiseni, maitsestatakse. Lauale andmisel puistatakse juurde sibulapealseid. Süüakse lihatoitude juurde.

Eks valmi igasugune marinaadki ikka sibula osalusega, olgu ta kalale, köögiviljale või puuviljale. Tavapäratum on sibula kasutamine õunte jt hapude puuviljade marineerimisel. Ometi on paljudele rahvustele ka see omane. Õunte marineerimisel võib kasutada maitsestamiseks isegi küüslauku ja paprikat (saksa köögile omane).

Lisaks letðodele, salatitele marineerime teda ka iseseisvalt, jättes selleks just väikesed sibulad. Pärlsibulast või tippsibulast saab eriti kauni hoidise. Selleks pannakse sibulad sõelale ja kastetakse hetkeks kuuma vette. Kooritakse, lõigatakse tipud ja kannad ning blanðeeritakse 10 min soolaga maitsestatud keevas vees. Sibulad pannakse nõrguma ja keedetakse marinaad: 1 kg sibulate kohta 1 l parajalt äädikaga maitsestatud vett, 300 g suhkrut, 1 tl valget pipart (tera) ja keedetakse 5 min. Sibulad pannakse marinaadi ja keedetakse nõrgal tulel, kuni muutuvad läbipaistvaks. Valatakse purkidesse, suletakse õhukindlalt. On ka teisi meetodeid, kasvõi see, kus kooritud sibulat hoitakse soolaga segatult eelnevalt 24 tundi. Alles seejärel puhastatuna soolast keedetakse äädika marinaadis pehmeks.

Seda siis, kui tahame ise valmistada maitsesegusid (pizzale). Selleks sibul ja küüslauk kuivatatakse, peenestatakse kohviveskis pulbriks ning segatakse ülejäänud maitseürtidega (pune, basiilik, majoraan jt).

Rohelist sibulat on samuti mõttekas säilitada, seda tükeldatult sügavkülmikus või soolatult nagu kõiki teisi rohelisi maitsetaimi (1 kg pealsete kohta 200 g soola).

Kel aiamaa, kasvatab kindlasti ka sibulat. Siinkohal peaks arvestama, et sibul on üks nõudlikumaid kultuure mulla suhtes, rasked ja niisked mullad ei sobi. Sibulad pannakse maha varakult, jahedas moodustub tugev juurestik ja ilmade soojenedes hakkavad pealsed kiiresti kasvama. Õievarred tuleb kohe kõrvaldada, muidu väheneb saak.

Meil viljeldakse rohkem kollast ja punast sibulat. Viimane on rikas karotenoididest, seega tervislikum. Meeles pidada, et sibulamaa valmistatakse ette juba sügisel, andes lubiväetist, talve jooksul kanname maale tuha ja kevadel lisame komposti. Puutuhk on oluline, et vähendada mulla happesust. Soovitan kasvatada porganditega kõrvuti, sest porgand tõrjub sibula vaenlasi, sibul omakorda aga porgandi omi.