Klubid on meelepärase tegevuse loogiline vorm

Eesti Spordi Keskliidu juhi Toomas Tõnise sõnul ei kuule enam jõulisi vastuhüüdeid, et spordiklubisid pole vaja ja et Eesti pole selleks valmis. Tema sõnul on inimesed hakanud aru saama, et spordiklubid on meelepärase tegevuse demokraatlik ja loogiline vorm.

Eesti taasiseseisvumisega võeti ka suund spordi- ja terviseklubide asutamisele. On see sujunud voolujooneliselt või on klubide sündi seostatud vanast harjumusest aina riigi rahaga?

TOOMAS TÕNISE: "Vaatame, mis olukord oli kümme või natuke rohkem aastat tagasi. 89ndal oli esimene sõjajärgne eesti spordi kongress, kus võeti vastu väga emotsionaalsed ja selged otsused, et meie spordiliikumise tulevik baseerub klubidel, klubid ühinevad liitudeks ja liidud juhivad oma ala klubide kaudu. Kui otsus tehti, toimis meil veel nõukogulik spordistruktuur, milles ei olnud ette nähtud kohta inimese vabale algatusele. Mentaliteet oli kujundatud nii, et teie, kullakesed, ärge muretsege, küll kuskilt kõrgelt öeldakse, kuhu peate jooksma ja palju hüppama. 1989 oli otsustamise koht. Lehitsesin hiljuti statistikat, kuidas elu on sestpeale arenenud. 1991. aastal lugesime ühel Eesti Spordi Keskliidu üldkoosolekul kokku, et Eestis on 150 spordiklubi. Spordialaliite oli kuuskümmend. Naljakas olukord - ühe liidu kohta ainult kaks-kolm klubi. Veel ei toiminud seadused, mis oleks reguleerinud spordiklubide tegevust. Klubid olid täiesti meelevaldselt vanadest aktidest tulenevalt kokku pandud. 90ndate aastate algusaastad olid murrangulised - hakkas tekkima arusaam, et palju oleneb endast ja klubi ongi koht, kus saab sportida lapsepõlvest kõrge vanaduseni ja et klubi on selline vorm, kus tegevus käib selle nimel, et ise endale tingimusi luua. Klubide arv on pidevalt kasvanud. Tänaseks on meil ESK andmeil 1342 klubi."

Nii tervise- kui ka spordiklubid. Või on terviseklubidel eraldi arvestus?

Me ei ole jaotanud klubisid ei tervise-, noorte- ega tippspordiklubideks. Need, kes klubis ühinevad, tegelevad just asjaga, millega tahavad. Kui kuskil on tekkinud klubi, siis tavaliselt on seal kaheksakümmend protsenti hea enesetunde taotlejad ja mingi väike osa kibeleb tippspordi poole. Klubide arengus on olnud paar murdekohta, mis seotud uute seaduste vastuvõtmisega ja mis on raskendanud klubide kandmist registrisse. Praegu teame täpselt, palju on klubisid ja harrastajaid. Mina olen küll optimistlik, klubide süsteem on õige. Kohalikud omavalitsused on asunud jõuliselt klubides toimuvat toetama. Eriti noortesporti.

Millest klubid elavad? Mingi riiklik summa on ju neil ka veel käsutada.

Kui inimesed asutavad spordiklubi, fikseeritakse põhikirjas sisseastumismaks ja liikmemaks. See on üks allikas. Teine allikas - kohalikud omavalitsused on asunud klubisid toetama. See summa on märkimisväärselt suurem. Spordiklubid saavad kasutada kahte riiklikku allikat. Viimasel ajal on stabiliseerunud 26 miljoni kroonine noortespordi toetus, mida spordialaliidud suunavad klubidele vastavalt sellele, kui edukad on klubi noored. Teiseks spordiraha, mis liigub läbi maakondade ja piirkondlike liitude - seda on umbes kuus miljonit. Lisaks hangivad klubid sponsorraha. Sponsorite ja toetajate kaudu liigub märkimisväärne summa. Üks toetusallikas on veel - klubi, mittetulundusühing, võib arendada majandustegevust. Erinevus võrreldes äriühinguga on, et ta ei tohi majandustegevustest saadud tulu jagada oma liikmete vahel, vaid peab seda kasutama põhikirjalistel eesmärkidel - korraldama treeninguid, võistlusi. Uue tulumaksu seaduse järgi ei kuulu majandustegevusest laekunud tulu maksustamisele.

Miskipärast said esimesena jalad alla just orienteerumisklubid. Millega põhjendada?

Minu jaoks on seletus lihtne. Keerame aja kümmekond aastat tagasi. Milliseid alasid toetati siis riiklikult? See oli spordikoolide võrk, mis töötas kaheksakümnendate lõpuni väga jõuliselt. Orienteerumine oli spordikoolialade hulgas haruharva. Orienteerujad, aktiivsed inimesed, lähtusid euroopalikust põhimõttest, et kui tahame midagi enda heaks teha, siis ei pea ootama, et keegi teine teeb, vaid võime ise ühineda, teha endale mängureeglid ja hakata nende järgi elama. Ja nad lõidki endale klubid. Samasuguseid näiteid võib tuua karateklubide, võistlustantsuklubide tekkest. Inimeste enda aktiivsus on määrav.

URMAS ESLON