Marika N. Viljandist palus Terviselehte teavitada eutanaasiast. Vastab Riigikogulane ja psühhiaater Anti Liiv.

Mõnel viimasel nädalal on Eestis taas arutatud Euroopa kultuuriruumis aastasadu tuttavat probleemi - halastussurma ehk eutanaasia küsimust.

Ilmselt tõi küsimuse meie ajalehtede veergudele tõik, et mitmes lääneriigis on tänavu eutanaasiat üritatud legaliseerida. Põnev on küsimus ka seetõttu, et nõukogude ajal loeti seda nõukogudevastaseks aruteluks.

Eutanaasia all käsitletakse küsimust: kas mitte inimesel, kes pöeb parandamatut rasket haigust või kannatab talumatuid valusid ja mistõttu temale endalegi on jätkuv elu kvaliteet kahtlane, mitte inimväärikalt võimaldada elust lahkuda. Näiteks 95aastase, tugevate valudega vähkipõdeva nõrdameelse voodihaige elukvaliteedi küsimus.

Kuidas ühiskond hindab inimese elu kvaliteeti, selle üle ongi kaua-kaua vaieldud. Kord ägedamini, kord vähem ägedalt. Vaidlusküsimueks on, kas inimesele, kes ei julge (või ei ole võimeline) viimses hädas ise sooritama enesetappu, tohib anda tarka nõuannet? Või kogunisti abistada?

Eutanaasia jagatakse tavaliselt kahte ossa.

*Passiivne eutanaasia.

Ülaltoodud näite puhul oleks passiivne eutanaasia juhul, kui kirjeldatud 95aastasele vanainimesele ei süstita riigis kättesaadavaid kõige kallimaid vajalikke rohte ega viida lennukiga välismaale kõige kuulsamasse kliinikusse ravile. Ehk juhul, kui inimene ise ega tema sugulased aktiivselt ei nõua maailma tippravi, piirdutakse vaid minimaalsega. Seda siis, kui puudub usk, et nõdrameelne kõrges vanuses voodihaige võiks maailmatasemelise raviga paraneda.

*Aktiivne eutanaasia.

See eeldab kõrvalolijate aktiivsemat sekkumist.

Näiteks kui 43aastasele mehele teatab arst: tal on avastatud kiiresti edenev ja lähikuudel vältimatult surmatoov vähktõbi, mille viimased päevad võivad olla füüsiliselt vaevalised. Kui see mees leiab, et ta ei tahaks surma määratuna taluda paarinädalast talumatuid valuhooge ning palub arstilt nõu - kuidas, selle asemel, et poomisega oma elu lõpetada, võiks elu lõpetada vähem ebameeldivalt - neelata mingit ravimit. Selle tulemusena surm enne, kui saabuvad vähitõve viimase vaatuse talumatud valuhood.

Abistatud enesetapp?

Kui arst annaks valudes vaevlejale surmaeelses seisundis haigele sellist nõu, siis võiks seda käsitleda kui abistatud enesetappu. Sellise küsitud nõuande lubatavuse üle käivadki mitmel maal arutelud. Et ikka kas lootusetul vähihaigel on üldse õigus saada teada, kuis oleks võimalik sooritada võimalikult vähema valuga ja väärikalt enesetapp. Või tuleb lähenevat surma tema eest varjata, valetades talle saabuvast paranemisest.

Kaassõduri halastuslask

Aktiivsel eutanaasial on ka äärmuslik vorm: kõrvalseisja poolt aktiivne eluküünla kustutamine, kui inimene vaevleb. Kas see on üllas, selles on küsimus. Ollakse eri meelel.

Aeg-ajalt on mõnes TVs näidatavas filmis selline probleem püsti: vigastada saanud hobune või raskelt haavata saanud sõduri surmab püstolilasuga nn. halastuslasuga tema lähim sõber. Ka peale sõda metsavendade kohta liigub taolisi jutte või legende.

Hetkeolukord Eestis

Tänapäeva Eesti ühiskond ei ole moraalsetelt väärtustelt nii tasakaalustunud, et oleks sellise raske küsimuse aruteluks küps. Kindlasti ei puuduta arutlusküsimus üldse arste. Selline arutelu ei ole arstide tegevusala ega kohus. Veelkord: kui inimesel on väljakannatamatud valud, annavad Eesti arstid äärmisel juhul narkootikume. Kui hakkab püstituma küsimus - kas on inimlik hoida inimest kuude kaupa valudes, on hetkel vastus üks. Jah on inimlik. Mis siis, et valud. Inimene peab võimalikult kauem elama.

Arutelu Eestis lükkub XXI sajandi teise poolde

Nii arutlejateks kui ka teoreetilisteks tegutsejateks peavad olema tulevased patsiendid ise. Ühiskond tervikuna. See moraaliküsimus (inimese õigus iseenda surmale), kus vastuse (kas lubada?) peavad ütlema rahva esindajad Riigikogus. Mitte arstid.

On pakilisemaid probleeme

Tänasel päeval vajab hoopis arutlust, kuidas korraldada Eesti tervishoidu. See on sootuks olulisem. Sest praegu kavandatava ümberkorralduse käigus paraneb küll arstiabi kvaliteet, kuid millegipärast ei pöörata tähelepanu, et oluliselt halveneb arstiabi kättesaadavus. Miks see ei ärata üleüldse tähelepanu?

ANTI LIIV