Kommentaar Terviselehes 29.11.00 ilmunud artiklile "USA tubakagigandid kaevati kohtusse"

Rahalised toetused, tugisüstid, sponsorlus, eriti kui neid pakuvad tubaka- ja alkoholifirmad, on sensitiivne teema. Eesti meedias ei ole see teema erilist tähelepanu (veel) leidnud, eriti mis puudutab asja eetilist külge. Seda hinnatavamaks tuleb pidada nimetatud ülevaateartikli lõpuosas kirjeldatud taolise sponsorluse poolt- ja vastuargumente. Jääb vaid lisada, et tihti kiputakse segamini ajama sponsorlust samariitlusega. Sponsorluse puhul tahab andja pool midagi ka vastu saada, on see siis reklaam, head suhted, vastuteene, imago parandamine jms. Samariitluse puhul on tegemist heategevusega, mis ei eelda sellest mingit kasu. Äriettevõtted reeglina samariitlusega ei tegele. Toetuse saamisel mingilt äriettevõttelt on ka hoopis teine värving kui näiteks aktsiisimaksust, mis eeldab teatud kohustust ainult riigi ees. Tubaka- ja alkoholifirmade puhul on neilt sponsorluse vastuvõtmisel lisaks veel eriline tähendus, sest sellega kujundatakse positiivset suhtumist mitte ainult äriettevõttesse, vaid selle kaudu ka toodangule, mille tarbimise vähendamiseks on riik kehtestanud vastavad õigusaktid. Kahtlemata on raske vastu seista ahvatlusele saada toetust näiliselt ei millegi eest tegevuste läbiviimiseks, millele riigil raha napib, kuid sisuliselt tähendab see (ehkki kaudselt) vastutöötamist riiklikule poliitikale hoiakute kujundamisel alkoholi ja tubaka tarbimise vähendamiseks. See ongi see eetiline lähenemine, millest meie ühiskonnas veel üsna kaugel ollakse ning mida üsna osavalt ära kasutatakse ärilistel eesmärkidel.

ANDRUS LIPAND,
Sotsiaalministeeriumist