Tükk leiba loomale pühal õhtul

Linda elas naabruses ja käis paar korda päevas, tükike võisaia või sööklast küsitud süldikont näpu vahel, meie koera kostitamas. Ta ei astunud kunagi sammugi tuppa, läks muudkui otsejoonelt putka poole. Ei ta ainult konti toonud, iga päev pesi ta hoolikalt puhtaks joogiveekausi, sügas suurt kutsat kõrva tagant ja rääkis temaga pikad jutud maha. Koer vingerdas ja hüples rõõmust nagu hull, kui Linda hall pea künka tagant paistma hakkas, ja sõi õhinal ära viimse kui palakese pakkuja sõrmede vahelt. Lindat ei tõrjunud keelamine, et mis sa, üksik vanamemm, oma pensionist raiskad, koeral niigi korralik ninaesine. Memm tuli jonnaka järjekindlusega ja kurjuse tõttu ketti aheldatud laika ootas pikisilmi ta erakordset hellust.

Enne meie koera oli Lindal isiklik lammas. Lamba kohta igivana loom kaalus üles oma kolm-neli keskmist liigikaaslast. Ta taarus jalge peal ega pistnud suviti kordagi pead maha. Linda söötis teda küpsistega, noppis oma käega parimaid rohuliblesid ja pistis need oinale suhu. Kui loom lõpuks südamehaigeks jäi ja tapale tuli viia, ei osanud kokkuostja suure rasvakuhilaga midagi peale hakata.

Külarahvas teadis rääkida, et omal ajal, kui Linda veel taluperenaine oli, hoidnud ta oma lauda loomi niisuguse hoole ja heldusega, et sellest isegi tüli majja tulnud.

Linda oli erand nõukogudeaegses loomavaenulikus ühiskonnas. Hiidfarmides poolsada ja rohkem lehma lüpsvad väsinud talitajad uhasid oma punikuid sõnnikuharkide ja ekstra selleks puhuks põimitud juhtmekimbuga. Olen näinud purjus laudanaist lehma all magamas, samas kui udara külge unustatud masin kõigist neljast nisast verd kiskus. Ühes omaaegses Kesk-Eesti sovhoosis oli suurfarm ligi tuhandepealise piimakarja ja ringiratast keerleva lüpsiagregaadiga. Et lehmad totralt projekteeritud platsipiirdesse sarvipidi kinni ei jääks, saeti neil sarved maha. Ikka ja jälle veritsema kippuvate sarvetüügastega loomad ei jõudnud aga kuidagi arusaamiseni, et kaks korda päevas tuleb neil piki lauda sõnnikust leemendavaid käike ja kurve pöörlevale lüpsiplatsile tõugelda. Et see kolgata-teekond kiiremini läheks, olid farmis ametis ajajad, kõigil vägevad kaikad käes. Üks mu tuttav ajaja kirjeldas oma igapäist tööpõldu nii: "Alguses on nad elevil, et jälle lõa otsast lahti saavad. Pusklevad ja püüavad karelda. Sõnnikukäik on libe, peaaegu iga järjekordse grupi ajamisel prantsatab mõni küljeli. Nad on kolkimisega nii harjunud, et ilma selleta püsti ei tõusegi. Ootavad ja inisevad. Lähed siis kaikaga ja hakkad tümitama..."

Kust sai eesti tasane taluperenaine ja hiljem juba tema tütar julmuse? Julmast ja pahupidisest ajast, mis ei hoolinud inimesest, saati siis loomast. Me ei saa kurjusest veel kaua lahti. Eks mäleta ju lehelugeja pankrotis peremeest, kes hiljuti hulga karja surnuks näljutas. Saslõkihimus vargaid, kes elusal mullikal tagumise kintsu maha raiusid. Poisikesi, kes kassi puu otsa poosid. Või kes poleks näinud meie esinduslikus pealinnas lõdisevaid nukrasilmseid kodutuid koeri.

Jõululaulud jutustavad "sõimes lapsukesest õlgede pääl". Kristuse sünnilegendi teadjale kangastub seda meloodiat kuuldes laut, nimbusega vastsündinu, ta äraseletatud näoga vanemad. Ja lambad. Ka siis, kui Kristus juba koos jüngritega oma missiooni täitis, olid sageli ta ümber lambad ja eeslid. Jeesus Kristuse sünnisõnum oli armastus ja halastus kõigele elavale. Seda sõnumit peaksime me põlvest põlve väljendama tegudena neile, kellega suhtlemiseks puudub keel. Loomadele. Pisuke tegu on kasvõi puhas põhusületäis aedikusse allapanuks ja tükk leiba pühal õhtul, kui taevas kumiseb jõulukellade helast ja Loojal on inimestest hea meel.

JUTA ÜTS