Lugupeetud Terviselehe toimetus!
Vastuseks Teie lehe 13.novembri k.a numbri esiveerul ilmunud kirjutisele Miks ma piima ei joo tahan esitada vastuloo.

Miks ma joon piima

Kuulun sellesse põlvkonda, kes on sündinud mõned aastad enne sõda ja näinud nii sõja ajal kui ka vahetult pärast seda nii ühte kui teist. Olen söönud sakslaste saepurulisanditega, aga hästi maitsestatud leiba, millele hilisem nõukogude vormileib tublisti alla jäi. See polnud aga oluline, sest ka viimast sai toidukaartidega, piiratud koguses ja kõik läks asja ette. Vahetult pärast sõda oli toiduainete saamisega tõsiseid probleeme, aga õnneks elasid minu vanemad tol ajal maakohas, kasvatasid kartuleid, pidasid lehma. Eesti punast kirju Maasik oli hea piimaanniga ja meil oli selline komme, et kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, kui ema lüpsis lehma, siis mina (algkooli poiss) ja väiksemad õde ning vend seisime järjekorras, igaühel kruus käes, ootasime kuni ema lõpetas lüpsmise, kurnas piima ning valas igaühele kruusitäie värsket sooja piima.

Teine igapäevane toiduaine oli kartul. Peale selle kasvatasid vanemad siga, kes jõuludeks tapeti. Sai verivorsti, aga suurem osa lihast pandi soola ning sellest pidi jätkuma järgmise talveni, sest igapäevase sousti-kartuli juurde kuulus iga näo kohta ka killuke praetud sealiha.

Kõik need lapsepõlves omandatud toitumisharjumused: igapäevane piim, suur sõprus kartuliga ja minimaalne liha söömine on jäänud kestma siiani.

Julgen arvata, et just sellest, et jõin lapsepõlves ohtralt sooja värsket piima, olen noor pensionär, kes ei tunne olulisi tervisehädasid.

MART BAUMAN