Kuidas tekivad legendid

Kolleeg ütles hiljaaegu, see oli vist toimetuse jõuluõhtul, et väga tähtis on säilitada mälu. Mõistsin seda nii, et see on tarvilik traditsioonide ja kõige hea pärast, mida on vaja hoida ja järeltulevatele põlvedelegi ikka-jälle meelde tuletada. Väärt asi, aga...

Mäluga on kummalised lood. Üks mäletab nii, teine naa, kolmas palju rohkem ja neljas hoopis vähem ja teised sootuks midagi muud jne. Vahel ei mäletata isegi seda, mis juhtus eile.

Inimestel on kalduvus asju mälus ümber reastada nii, et sündmused satuvad mõnikord valele ajale, valesse kohta.

Muidugi on olemas ka südame mälu, mida peetakse kõige usaldusväärsemaks, aga süda kulub vaevas ja töös, väsimuse koorma all unustab ta kiiremini.

Ehk seetõttu tekivadki legendid. Mõned neist surevad, et uuesti ärgata, teised elavad ja elavad, ja keegi ei tea, mis neid toidab.

Muide, legendid tekivad isegi nii väikses ringis nagu perering. Rääkimata suurematest.

Võiks öelda ka nii, et me ei saa liiga palju asju meeles pidada. On ainult olevik. Ja iga hetk, mille olevikust varastame, on igaveseks kadunud. On ainult praegu.

SILLE MAKSIMOV