Komistad, kukud, roomad edasi

Eestlane on üsna ebastabiilne olend. Ka ühiskond ise on ebastabiilne. Rikkad ja vaesed, õilmitsejad ja virisejad. Kontrastid.

Ühispanga peahoonest paari meetri kaugusel vaagub hinge hädine sajandialguse puukõks. Häbilugu, tuleks ära koristada.

Vahel vaatad, inimesed jagunevad kaheks; tublid, töökad, edukad ja teised, kõrval aga siblivad pahurad ja pettunud, hiilivad mööda seinaääri - nii noored kui vanad.

Kui aga lähemalt vaadata, selgub, et need on ühed ja samad inimesed, vaid aeg muudab nägusid, teeb tööd.

Imestad, kui valgusfoori juures avab sulle Mercedese ukse mingi ülikonda pakitud härras ning vaevu tunned temas ära punkari, kel kümme aasta tagasi kunagi raha polnud ja sult Moskva ees tüütuseni midagi lunis. Ning pole ime, et kunagisele "krahvile" tuleb sokolaadi ja mõistmist viia Väike-Patarei tänavale.

Rahutud ajad, ebastabiilsed inimesed, ebastabiilne eluviis. Inimeste kohta kuuled pidevalt: Viktor on juba viis aastat kaine, vaat et saab veel firma asedirektoriks. Priit kukkus jälle süstla otsa, ometi oli vahepeal kõik hakanud hästi minema - naine, lapsed korralik töö... Tõnu, kellest keegi enam midagi ei lootnud, käib ühes Tallinna koolis rääkimas lastele alkoholi ja uimastite ohust. Teab ju omast käest.

Üles-alla, nii käivad paljud meie seast. Oleme välistele mõjudele väga altid. Kas turumajandus ei ole meid piisavalt jõudnud treenida või olemegi sellised ja alati olnud? Komistad, kukud, roomad edasi...

*

Tohtrid ütlevad, et haigused tulevad valest mõtlemisest. Ei tea, mulle paistab küll, et vale mõtlemine on juba millegi tagajärg, see pole põhjus. Toon ühe näite, räägin ühest päevast detsembris.

Juba päev algas viletsalt. Varasel hommikutunnil seisis ukse taga sonimüts kiirtelegrammiga - kas mina olen Lembit K? Ei ole ja pole siin kunagi olnud sellist. Tal kõik aadress kirjas ja puha, kõik õige. Kuid Kodu tänav ei ole siiski Koidu tänav. Vana jama, taksoga tahetakse ka alati Koidu tänavale viia. Läksin tagasi magama.

Päeval oli vaja osta telefonikaart, et kokkulepitud ajal putkast helistada. Kus sa sellega. Rääkimata sellest, et töökorras kaartigi tuleb neli-viis korda edasi-tagasi lükata, enne kui saad helistada, mis siis rikkisest rääkida. Käisin kahe ostetud 50kroonise kaardiga viis-kuus aparaati läbi. Loll olin. Kokkulepe läks vett vedama.

Lõpuks tormasin tuttavasse toimetusse, suures vihas muidugi, et Eesti Telefoni helistada ja pahandada. Aga seal hoitakse sind 45 minutit ootereziimil ja selle eest maksad sa loll muidugi jälle Eesti Telefonile. Irooniline, kas pole.

Viimaks sain sealt teada, et tuleb tulla ühte kohta, kus sa saad vigase kaardi eest raha tagasi. Ma olin raevus ühe kaardi juba pooleks murdnud, 50 krooni pärast pool linna läbi kõndida polnud enam tahtmist. Miks nad ise minu juurde ei tule, kui sellist praaki teevad?

Nii jõudsidki jõulud kätte. Aga paljud meist on haiged. Stress, masendus, palavik, üksindus, murekortsud, unetud ööd, hundipilk, maohaavad, hallid juuksed, katkised hambad, kassiahastus...

Aga kusagil teisel pool maakera, võib-olla Guatemalas, on kellelgi veel hullem. Lohutav.

RAUL TOOMAN