Nüüd läks, läks nüüd. Elu kulgeb edasi

Eesti parimaid sportlasi reastati 46. korda järjest, kuid see ei ole muidugi lõpp. Elu kulgeb edasi ja oma kangelasi, ka spordikangelasi, on vaja nii suurtel kui ka väikestel rahvastel. Väikestel rohkemgi, kuid need peavad siis tõesti kangelased olema, kes ei suuda mitte ainult kehaliselt tegusid teha, pole ainult musklite ja tervise etalonid, vaid kes oma tegudega on võimelised sügavalt puudutama ka lähikondsete hingesoppe.

Sportlasil on viimast silmas pidades missioon küll, kuid samas pole siiski erilist põhjust võrrelda, kas Erki Nool ja Kristina Ðmigun on eestlasile vajalikumad kui näiteks Carmen Kass, ÜloVoitka või Lennart Meri - meie aja kangelased kõik, ainult erinevas ampluaas ja täiesti erinevalt võetavad.

Nüüd, mil sotsioloogid on aastakokkuvõtteks rahva arvamust uurides üldistanud hoiaku, mis näitab Eesti elanike pettumust demokraatias, võivad sellelaadse usalduse tõusule hästi mõjuda ka meie sportlased oma õnnestunud startidega. Sporti on võetud üldiselt usaldusväärsena, kuigi dopinguhädad on tippspordi mainet viimasel ajal tugevasti mõrastanud.

Praegu tundub olevat õnnetuseks tõesti käes ka juba mitu aastat ennustet pöördepunkt, kus üheksakümnendate algul alustanud "vana kooli põhjaga tegijad", viimaste aastate iidolid, paratamatult kõrvale hakkavad astuma. Halb küll, aga ka hea, sest elu ei salli paigalseisu.

Et suurem osa "vanadest" oma sportlasteel viimast võtab, selle kandi pealt tõi kinnitust ka Sydney OM. Vaevalt purjetajatest vennad Tõnisted, vehklejad Andrus Kajak ja Kaido Kaaberma, moodne viievõistleja Imre Tiidemann, sõudja Jüri Jaanson uut arenguhüpet teevad, kuigi jätkata võivad nad veel küll. Vististi ei suuda enam eriti kaua särada isegi judokas Indrek Pertelson, kümnevõistlejad Erki Nool ja Indrek Kaseorg, maadlejad Valeri Nikitin ja Helger Hallik, ka äsja lühiradade EMil silma paistnud ujuja Indrek Sei ... Või mida tahta veel üheksakümnendate alguse korvpalliässadest, kuigi mängida nad ju veel oskavad?

Hea on, kui nad suudavad veel kohati särada, kuid uusi kangelasi on juba vaja. Hädasti, sest ka Tõde ja õigust ei taha keegi mitmendat korda uuesti lugeda, kui kogu sündmustik peensusteni teada ja nüansidki juba peas.

Eesti sai läinud aasta tähtsündmustelt (eestlased esinesid ligi 60 spordiala tiitlivõistlusel) küll nii mõnegi särava medali - Nool Sydneyst kulla, Pertelson ja Budõlin pronksi, lisaks tõi Nikitin OMilt neljanda, Jaanson kuuenda., Tammert , Proovel, Ðilin-Gulov ja epeevehklejad üheksanda koha, kuid suurem osa MMi medaleist ei ole kahjuks kõnekad, sest on saadud aladel, mis vähe levinud - laskejooksus, veemotos, sumos, rühmavõimlemises, karates, sambos, kulturismis... Kuigi kümne tantsu MMil pronksi saanud Eduard Korotin ja Kristina Esko vääriksid küll laiemat tähelepanu. Särav nähtus, imeline paar.

Esialgu tuleb alanud aastal siiski jälgida, mida teevad paari kuu pärast Lahti MMil Ðmigunid ja suusamehed, kuidas mehistuvad Kirsipuu ja Ausi tuules profileeri jõudnud noored ja auahned jalgratturid, mismoodi jätkab jalgpallifenomen Poom, millist trajektoori pidi jätkab kerkimist eestlaste tenniseime Kaia Kanepi ...

Ja see ei pruugi olla kõik. Polegi. Näiteks veebruaris on Eestis kaks suurhõrgutist - Tallinnas Erki Noole nimele toetuv seitsmevõistlus ja Otepääl MK osavõistlus - maailma ässade paraad - suusatamises.

P.S. 27.-29. juunini toimub Tallinnas 15. Euroopa Spordikongress. Selleks ajaks peaks ka selge olema, kas ESK ja EOK läbirääkimised on tõesti viinud ühinemiseni ja siinne spordielu hangib lisamõistlikust.

KOMMENTAAR
URMAS ESLON