Aavo Põhjala kuulutab, et judo pole pelgalt sport

Läinud olümpia-aasta Aasta treeneriks Eestis kerkis judotreener Aavo Põhjala, kes aitas olümpiapronksile Indrek Pertelsoni ja juhendas koondise treenerina ka teist pronksimeest Aleksei Budolinit.

Sydney OMist on möödas kolm kuud. Milline tunne valdav on?:Kas midagi sellist, et suurteod on tehtud, sees on tühi tunne ja kiiresti tuleb otsida uusi väljakutseid? Või mõnuled ikka alles rahulikult loorberitel?

AAVO PÕHJALA: "Praegu enam ei. Elu sunnib peale, aga ausalt öeldes pärast Sydneyt oli küll tühi tunne ja ükski asi ei edenenud. Nüüd surub töö peale ja on vaja uuele ringile minna. Ateena OMi plaanid on raamidena valmis. Nüüd on vaja hakata neid teoks tegema. Lisaks on tulemas teisigi suuri üritusi - esimene neist on kolmas rahvusvaheline turniir, mis on kujunenud Baltikumi ja Põhjamaade esinduslikemaks judoturniiriks. Sel aastal ootame nimekaid külalisi. On rabelemist ja ka judoliidu töö tahab tegemist."

Pärast Sydneyt on seedimisaega olnud küll. Kas kahe eesti judopoisiga Sydneys juhtunu oli täiesti seaduspärane? Pidigi nii minema - või, või, või...

Üks oli kindel, et medalita me tagasi ei tule. Tuli kaks medalit, see on ülihea. Samas olen seniajani veendunud, et mõlemal mehel oli võimalus kõrgem koht saavutada. Tundub, et ettevalmistus läks tõesti hästi. Kohtumised, mis nad kaotasid, nad tõepoolest kaotasid, mitte et vastane oleks võitnud ja oleks olnud ülivõimsalt parem. Loomulikult - iga sportlase eesmärk on kõrgeim medal, aga mina isiklikult olen väga õnnelik ka kahe pronksi üle.

Erinevalt Erki Noolest ei kuulutanud judoesindajad enne mänge kõva häälega, et tahavad ainult kulda. Pertelson on nüüd küll värskelt öelnud, et läksite siiski selgete kullaeesmärkidega. Kuidas suutsite end tagasi hoida ega rääkinud avalikult oma maksimumeesmärgist?

Tegelikult ridade vahelt võis seda välja lugeda. Võib-olla jäi see Indreku intervjuudest tähele panemata, ja kuu enne mänge Indrek enam ühtegi intervjuud ei andnud. Otse me tõepoolest ei öelnud, et läheme kulda võitma, kuid seda ütlesime küll, et tahame hästi esineda. Kuid kas on see kuld, on see hõbe või on see pronks... Medalid on kõik väga väärtuslikud. Muidugi - olümpiavõit on olümpiavõit, seda ei saa salata.

Läksid Sydneys ajalukku väga emotsionaalsena, reageerisid tormiliselt mati äärel. Võib-olla paljud sind sellisena ei tunnegi. Kus on ikkagi piir, kuipalju judotreener võib kaasa elada ja millal hakatakse karistama?

Mu kolleegi Lätist, kelle õpilane enne Aleksei Budõlinit medali võitis, taheti karistada ja karistati ka - ta eemaldati päevaks võistlusareenilt. Ma ei ole nii emotsionaalne, ei ole kunagi roninud mati peale. Aga see on täiesti loomulik, ise seda ei tajugi, et rõõmuhõise tuleb. Kus siin piir on? Kuuba treenerit on karistatud sellega, et teda pole enam saali lubatud. Mulle pole ühtegi sellist märkust maailma ja Euroopa asjameeste poolt tehtud. Ju ma olen siis ikkagi tagasihoidlik.

Olen sind korvpalliplatsil näinud. See on mäng, kus inimene laseb end lõdvaks ja näitab tõelist iseloomu. Kas tahad öelda, et oled treenerina end läinud aastatel mati äärel teadlikult tagasi hoidnud, Sydneys olid aga rohkem kui kunagi varem sa ise?

Jah, see oli midagi suuremat kui seni on olnud. Kui on rõõmu, siis ma ka rõõmustan, ja samas, kui tehakse liiga, siis olen ka kohtunikega üsna karm. Olen eksinud asjameestele oma arvamuse karmilt välja öelnud. Mul on tavaliselt olnud ka õigus, sest ma ei lähe ütlema siis, kui tunnen, et võib olla nii ja võib olla teisiti. Siis hoian teadmise endale. Meil käis Euroopa kohtunike kolleegiumi esimees seminari pidamas. Vaatamata sellele, et oleme head sõbrad, tunnustab ta seda, et ütlen kitsaskohad teravalt välja. Judos on kahjuks nii, et kolm kohtunikku otsustavad ja keegi nende otsust muuta ei saa. See on kurb, kannataja on sportlane ja tagatipuks ka selle maa judoorganisatsioon, treener... Kui Prantsusmaal jääb üks medal saamata, ei juhtu midagi, kui aga Eestil jääb üks medal saamata, on see väga valus.

Mis nüüd eesti judos toimuma hakkab? Kas näed pärast kahte olümpiapronksi juba mingeid nihkeid, mingit lisaelevust?

Absoluutselt kindlasti. Meil polnud tegelikult ennegi mingeid probleeme treeninggruppide täitumusega, seda enam nüüd. Nüüd ei jätku baase, ei jätku treenereid. Tallinn omalt poolt on teinud jõulisi samme, mitte ainult judos, vaid üldse spordis, et baase arendada. Judo on Tallinnas üks eelistusi, see on seotud muidugi ka olümpiamedalitega. Lapsed tahavad harjutama tulla ja linn on huvitatud, et rohkem lapsi oleks hõivatud. Täiesti loomulik protsess, et uued alad tulevad peale, ja need alad, mis ei ole populaarsed rahva hulgas, noorte hulgas, neid pole kunstlikult võimalik hoida. Iga ala peab oma populaarsuse ja arengu eest ise hea seisma.

Nägin lehes kuulutusi, kus noori kutsuti Condori klubisse harjutama. On seal veel ruumi?

Ei ole, saal on juba pisikene ja ei mahuta kõiki, kes tahavad tulla. See on uus saal, alles mõni aasta tagasi valminud, kuid juba on ta jäänud kitsaks.

Miks on judo parem või täiuslikum kui teised maadlusalad? Kui on. Sinu jaoks kindlasti on, muidu sa selle ala juures poleks.. Mida annab judo inimesele peale võimaluse saada medaleid?

Ala on Jaapanist pärit. Jaapanlaste filosoofia ja ellusuhtumine on teistsugused kui mujal maailmas. Judo looja Kano ei pidanud judot spordiks vaid kasvatusmeetodiks. Judo ongi kasvatusmeetod ja Lääne-Euroopa võttis ala kohutavalt kiiresti omaks. Eriti Prantsusmaa, kus on kasvatusest väga lugu peetud. Judo kaudu kasvatati noort põlvkonda. Et mitte ainult füüsis pole tähtis, vaid inimese kogu harmooniline areng. Kui lapsed seda ise veel ei tunneta, siis vanemad tunnetavad kindlasti. Noores kasvatatakse füüsist, kuid õpetatakse ka austama vanemaid, austama teineteist jne. Ses mõttes on judo laiem kui pelgalt sport. Spordis räägitakse ka, et tähtis on nii füüsiline kui vaimne, kuid tundub, et ühelgi teisel traditsioonilisel spordialal - ma ei mõtle siin idamaade võitlusviise -, pole filosoofia ja kasvatusküsimused tähtsamad kui sportlik pool. Arvan, et see on üks põhjus, miks judo on Eestis leidnud hea kõlapinna. Teiseks see, et võib-olla Eestile pikka aega kuulsust toonud vanad maadlusviisid enam ei tõmba - lapsed tahavad uut ja põnevat. Nii on kõigi uute idast tulnud aladega, et alguses on buum. Mäletame karated.

Tippmehed saavad aeg-ajalt vigastusi. Kas sa kolli ei näe, arvad, et tervisele võib judo teha ikka rohkem head kui halba?

Absoluutselt. Statistika järgi, mida olen leidnud, on judo vigastuste poolest teiste spordialadega võrreldes kuskil keskel. Judo on jah kahevõitlusala, aga selleks õpitaksegi seal spetsiaalseid kukkumisharjutusi, et end vähem vigastada ja neid oskusi võib ka tänaval vaja minna.

Taasiseseisvunud Eestis liiguvad edasi need alad, kus on tugev eestvedajate grupp, kes saab aru, mida tuleb teha. Judos paistab see olemas olevat. Oled sina, on Lutsar, on Rannikmaa, Lume on asja juures. Kas eksin, kui ütlen, et teil on päris tugev mõttekaaslus?

Selleta polegi võimalik edasi liikuda. Tõnu Lume on judo juures olnud Eestis praktiliselt ala sünnist saati. Ta on üks staaþikamaid alaliidu juhte. Meil ei ole suuri kõikumisi, tõmblemisi olnud. Oleme teinud oma tööd ka rasketel ja väga rasketel aegadel ikka ühtemoodi. See ongi üks põhjus, miks judo on olnud tipus juba aastaid hästi esindatud. Samas judo harrastajate arv iga aastaga tõuseb. Kõik judotreenerid on harjunud võitlema - kergelt ei ole meile midagi kätte tulnud, oleme pidanud kõik välja võitlema. See on karastanud.

URMAS ESLON

AASTA TREENER AAVO PÕHJALA

# Läbi aegade esimene raskejõustikuala treener Eestis, kes valitud Aasta treeneriks
# Eesti edukaima judomaadleja Indrek Pertelsoni juhendaja 1985. aastast
# Aitas Sydney OMil proksile Indrek Pertelsoni ja koondise treenerina juhendas teist pronksimeest Aleksei Budõlinit
# Sündinud 1. augustil 1957 Tartus, tulnud 13 korda Eesti meistriks judos ja korra sambos
# Eesti Judoliidu peasekretär, judoklubi Condor juhatuse liige ja tegevtreener
# Lisaks Pertelsonile juhendanud Joel ja Kätlin Rothbergi ning paljusid teisi