Elu on kaugel puhtusest

Kohtasin hiljaaegu üht sensitiivset meest, kes tunnistas oma pikaajalise ravipraktika põhjal, et vihkamine ja kadedus võivad inimest tappa. Ta tunnistas sel teel mitme inimese kadu, nendegi, kes meist hiljaaegu lahkunud. Ka idamaades usutakse seda.

Tõdesime, et elu on kaugel puhtusest, lausa räpane - sageli inimene ise ei adugi, kui talle poogitakse külge mingi jama, või tast lüpstakse energiat, teda neetakse jne.

Inimene on kaitsetu. Üpris tihti aga üksteisele head soovivate inimeste saatus kulgeb üksteisest mööda, igaühel on oma ja mõistetamatu saatus, ning kuidas paljud tahaksid kaaskondlast aidata ja talle lähedane olla ega saavuta seda.

Sest võibolla iial ei saada teineteisega kokku, iial ei öelda seda, mida tegelikult tahetakse teineteisele öelda. Ja-jah, võibolla pärast surma on asjad paremini-õigemini korraldatud. Võibolla.

Bismarck on öelnud, et elu on oskamatult korraldatud pidusööming, kus oodatakse kannatamatult eelrooga, samal ajal kui põhipraad on juba vaikselt mööda läinud.

Vahest võib ka triivi jääda. Ankru välja heita ja öelda - siin me nüüd seisame mõnda puhku ja teie tehke mis te tahate.

Meie passime.

Sille Maksimov