Geneetilised variatsioonid ja ravimid

Viimase paari sajandi jooksul on arstid omandanud palju teadmisi haigustest ja õppinud nende raviks kasutama mitmesuguseid rohtusid. Kuigi kasutatud ravim on enamikul juhtudel andnud positiivseid tulemusi, pole siiski ka harvad juhtumid, kus raviefekt puudub või see on osutunud isegi kahjulikuks. Selle põhjused on aga jäänud sageli selgusetuks.

Nüüd on meditsiinis kudede ja elundite siirdamise kõrval üha enam elujõudu omandamas geneetika ja sellest tulenevad võimalused inimese tervise eest hoolitsemisel. Farmakogeneetikud on teinud algust uurimustega, mille eesmärgiks on haigele määratava ravimi sobivuse selgitamine individuaalse geneetilise pildi alusel. USAs on selleks otstarbeks Rahvuslik Tervise Instituut eraldanud märkimisväärsed summad üheksale farmakogeneetikute rühmale. Uurimustega loodetakse selgitada ravimi sobivust patsiendi individuaalse geneetilise pildi alusel. Selle väljaselgitamine annab ühtlasi võimaluse hoida kokku raha ebasobivate ja mitteefektiivsete ravimite kasutamisest loobumise arvel. Uuringute ühiseks motoks on: "Õige ravim, õigele haigele, õiges annuses."

Üks esimesi mõistatusi, mille edukale lahendamisele jõuti Mayo Kliinikus Rochesteris 1991.a geneetika abil, oli tugevatoimelise vähivastase ravimi 6-merkaptopuriini saladus. Seda preparaati kasutati heade tulemustega kombinatsioonis teiste ravimitega laste leukeemia (valgeveresus) ravimisel. Ilmnes, et ühel väikesel osal juhtudel haiged ei reageerinud 6-merkaptopuriini toimele ja neid polnud võimalik päästa. Uurimisel selgus põhjus, mis oli lihtne: üht maksa ensüümi, mis lõhustab 6-merkaptopuriini, oli lastel, kes ei reageerinud ravile, erakordselt väikestes kogustes. Selle geneetilise omapära tõttu kuhjus ravim nende organismis ja põhjustas mürgistuse. Nüüd on olemas metoodika selle ensüümi taseme veres kindlaks tegemiseks. See võimaldab otsustada, millises koguses organism on võimeline reageerima 6-merkaptopuriini toimele ja sellest lähtuvalt saab määrata ravimi sobiva annuse. Praegu siiski ei ole veel võimalik seda testi ulatuslikult rakendada kliinikus ja seda tehakse peamiselt uurimistöödes.

6-merkaptopuriini juhtum ei ole ainuke näide omataoliste seas. Farmakoloogid on kindlaks teinud paljudel ensüümidel, mis reguleerivad ja võtavad osa organismi ainevahetusest, geneetilisi erinevusi. Mil määral organism produtseerib üht või teist ensüümi, oleneb geneetilise informatsiooni kandja DNA struktuuris esinevatest muutustest. Geneetilised erinevused ei tarvitse alati põhjustada raskeid tagajärgi. Näiteks on pandud tähele, et mõnel inimesel võib peale spargli söömist (Eestis kasvatatakse vähe) hakata uriin eriliselt halvasti lõhnama. Põhjus on selles, et tal ei ole küllaldaselt ensüümi, mis lõhustaks sparglis leiduvat erilist ühendit (teatud thiometüleeritud ester). Kuid mõningate astma, kasvajate, diabeedi jt haiguste ravimite kasutamisel, mille toimet ei ole eelnevalt kontrollitud, võib tekkida ebasoovitavaid reaktsioone, kui ravimi saajal esineb mõni ensüümdefekt.

Farmakogeneetikud puutuvad sageli kokku etniliste ja rassiliste probleemidega, sest geneetilised ensüümide variatsioonid esinevad sageli just etniliste rühmade juures. Näiteks Aafrika päritolu inimestel on palju enam kui kaukaaslastel reaktsioone malaariavastase ravimi parakviini suhtes. Põhja-Euroopa sugukondadest pärit inimesed kannatavad märksa sagedamini kui jaapanlased tuberkuloosivastase ravimi isoniasiidi kõrvalmõju all. Niisuguseid näiteid on rohkemgi. Kuid uurijad väidavad, et vaatamata etnilistele ja rassilistele kuuluvustele, esinevad geneetilised variatsioonid kõikjal. Võib arvata, et tulevikus paranevad medikamentoosse ravi võimalused selle täpsemaks ja otstarbekohasemaks muutumise arvel. Teostumise eeltingimuseks on individuaalselt sobiva ravimi ja doosi kasutamine, mis ongi farmakogeneetikute töö peamiseks eesmärgiks.

TIINA TAMME,
ajakirjast The Sciences