Kuidas ema Adele leiba tegi

Kauplustes on palju maitsvat leiba ja valida paljude sortide vahel. Aga poeleib on ikka poeleib. Ehtsat kodus käsitsi tehtud maaleiba suures tehaseahjus valminud leiba asendada ei suuda.

Viimasel ajal on paljud perenaised hakanud taaselustama meie esivanemate traditsioone ja küpsetavad ise kodus leiba. Tuleb ka palju odavam.

Omatehtud leivast lõhnab kogu tuba.

Tuletan meelde, kuidas minu ema Adele leiva tegi. Koduseks leivaküpsetamiseks tuleks kõigepealt muretseda vajalikud esemed ja elamus peaks tingimata olema puudega köetav ahi. Vaja oleks kuusepuust tehtud leivaastjat. Taignasegamise nõu katmiseks tuleb õmmelda voodilinariidest katteriie, mis katab astja kaane ja ulatub servadelt poole astja kõrguni. Teist, samuti pestavat riiet või rätti on vaja ahjust võetud leibade katmiseks. Taigna segamiseks ja kloppimiseks on algul vaja puust mõla, hiljem taigna paksenedes tuleb segu käsitsi sõtkuda. Leiva küpsetamiseks kuumale ahju põrandale leibade toorkehade ahjupanekuks on tarvis puust leivalabidat ja ahjupõranda pühkimiseks luuda. Leiba võib küpsetada ka pannil või suvel kapsalehel.

Rukkileiva tegemiseks on tarvis juuretist. Juuretise peale puistata jahu ja seda hoida kuni kaks päeva soojas ruumis, kuni tekivad selle pinnale praod ja ta on meeldivalt hapu lõhna ja maitsega. Edasi säilitatakse juuretist igas leivateost.

Küttepuud tuleb võtta enamvähem ühe pikkused ja jämedused, siis põlevad nad ühtlaselt ära. Okaspuudega köetud söed tuleb tingimata ahjust välja võtta, sest need võivad anda leivale vaigu lõhna ja maitse. Leivaahju temperatuuri on hõlbus kontrollida valge paberilehega. Ahi on küpsetuseks valmis (220-270oC), kui valge paber muutub mõne sekundi jooksul pruuniks.

Küpsed leivapätsid laotakse puitalusele üksteise kõrvale, pintseldatakse sooja veega üle ja kaetakse puhta valge riidetükiga. Tuba täitub meeliülendavalt rukkileiva lõhnast.

HELDUR KARRO,
töötanud kolm aastat VI kategoori pagarina