Psühholoogia
Mälu mõiste läbi aegade

Mälu kui endise kogemuse peegeldus teadvuses on võime omandada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi. Vahetu tunnetamise (tajumise) materjal reprodutseeritakse kujutlustena, üldistatud tunnetamise (mõtlemise) materjal aga sõnade ja lausetena. Reprodutseerimine toimub assotsiatsioonide alusel.

Mäluprotsesside uurimine omandab keskse koha ka närvisüsteemi uuringutes, tõmmates endale eri erialade õpetlaste, filosoofide, arstide, psühholoogide, küberneetikute, neurobioloogide tähelepanu. Mäluta meie aistingud ja tajud kaoksid tekkimisel jäljetult. Ajaloos ja kirjanduses leiame piisavalt andmeid inimeste kohta, kes tänu oma suurepärasele mälule on jäädvustanud igavesti oma nimed ajalooraamatusse (Julius Ceasar, Napoleon, Maked. Aleksander või A. Aljohhin, Kasparov jt), kuid kõrge intellekt ei tähenda alati head mälu, polüglottidel ei ole arenenud kuulmismälu jne.

Eriti tähtsaks osutuvad mälu uuringutes selle keeruliste liikide, formeerumise, funktsioneerimise ja patoloogiaga seotud aspektid. Mäluprobleemi kvalitatiivne läbitöötamine on üks inimese psüühilise tegevuse külgi, selle tähtsus nihkub esiplaanile seoses tänapäeva informaatika ja meediaühiskonna kasvuga inimese igapäevases elus.

Lühiajaline mälu on jälgede ja muljete säilitamine ning reprodutseerimine sensomotoorsete mehhanismide alusel. Väga tähtsaks on osutunud psühholoogilise ja neurobioloogilise uurimuse ühendamine. Mäluhäirete hindamine esineb juhtiva sündroomina paljude orgaaniliste ajukahjustustega haiguste (Alzheimer, seniilne dementsus, Pici tõbi, Lewyn tõbi jt) kognitiivsete häirete selgitamisel. Vene teadlane A.H. Leontjev pidas uuringuid aju tasapinnalistes struktuurides tähtsaimaks, sest need lubavad välja selgitada, missugused faktorid ja ajustruktuurid võtavad osa mnestiliste tegevuste formeerumisel normi tingimustes. Kui Aristoteles arvas, et mõtlemine, tunded ja mälu on südames, siis ajule jääb vaid organite jahutamise osa. Alles nüüd, molekulide aastatuhandel oleme saanud teadmisi aju närvirakkude sünapsites olevatest inhibiitorsüsteemidest (serotoniini, dopamiini, atsetüülkoliini) olemasolust edasikandjate ainetena närviraku lõpmetes-sünapsites. Juba aastal 1995 on avaldatud maailma tunnustatumas teadusalakirjas "Sciencen", et modernne molekulaarbioloogia on avastanud mälu määrava aine - pepdiidi.

Mälu mõiste filosoofiline käsitlus on filosoofia ja tunnetusteooria ajaloos palju laialdasem kui seda suudab käsitleda psühholoogia või psühhiaatria. Antiikfilosoofias oli Platoni kui objektiivse idealismi rajaja tunnetusteooria ülesehitatud mälule. Oma ideede õpetuses: erinevatele olemise valdkondadele vastavad ka erisugused teadmiste liigid, tunnetus-teadmine on meenutamine, s.t inimese hing meenutab siinses maailmas seda, mida ta teadis varem enne kehasse asumist ideede riigis elades. Hegelil akumuleeruvad teadmised maailmavaimus. Platoni õpetus teadmistest kui meenutamisest kujunes lähtepunktiks hilisemale idealistlikule apriorismile (I. Kanti õpetuse nurgakivi), s.o õpetusele, mille järgi inimese mõistusele on omased mõningad hingega kaasa antud vormid ja teadmised, mis on kogemustest sõltumatud.

Platoni õpilane Aristoteles rajas mitte ainult loogikateaduse, vaid ka teaduse psüühikast. Tema üks kuulsamaid teoseid on traktaat "Hingest", milles käsitletakse ka spetsiaalselt ka mälu nähtusi. Meenutamise tingimuseks näiteks on seosed, mille kaudu ühe eseme ilmudes tekib kujutlus teisest. Need seosed on korrapära, sarnasuse, vastandlikkuse ja naabruse seosed. Aristotelesel ja epikuurlastel oli mäluprobleem tihedasti seotud üldfilosoofilise mõistega. Uue aja filosoofidest tuleks märkida Francis Baconit (1561-1626) kui eksperimentaalse teaduse ja uue aja materialistliku filosoofia rajajat. Tema arvates on kolm põhilist tunnetusvõimet: mälu - millele tugineb looduslugu ja ühiskonna ajalugu; kujutlusvõime ja aru ehk mõtlemine. Ta näitas, et õige maailmapildi saamiseks peab inimene tuginema isiklikel kogemustel ja vabanema põlvest põlve edasikantavatest sotsiaal-kultuurilistest väärkujutlustest.

Konkreetsete teadmiste arenematuse tõttu kujunes 17.saj ratsionalismi ja sensualismi-empirismi järsk vastandlikkus. Tervikuna oli nii ratsionalistidel (Rene Descartes, B. Spinoxa, Leibniz) kui ka empiirikutel (F. Bacon, J. Locke, E.Condillac) iseloomulik individualistlik käsitlus. Kuigi ratsionalistid peavad tõeste teadmiste allikaks isoleeritud indiviidi abstraktset mõtlemist ja sensualistid-empiirikud meelte andmeid ja praktilisi kogemusi, arutatakse mõlemal juhul tunnetusteooria probleeme nii, nagu annaksid indiviidi meeled või mõistus mingi algse maailmapildi, mida sotsiaalsed tegurid teisendavad. Ei suudetud mõista, et ilma sotsiaalkultuuriliste teguriteta ei saa üldse olemas olla inimese maailmapilti. Kui pööratakse tähelepanu inimese keele ja märkide süsteemide osale tunnetusest (Leibniz, Locke), siis vaadeldakse keelt seoses individualistliku tunnetusskeemiga, mitte aga praktilise sotsiaalse tegevusega. Tulemuseks on agnostilised järeldused (Locke, Condillac).

XVIII saj hakkas arenema psühholoogia. Individualistliku käsitluse ühendamine tajumise psühholoogia andmetega annab subjektiivse idealismi (G. Berkeley) ja agnostitsismi (D. Hume), viimane on õpetus, mille järgi inimene ei ole suuteline tunnetama asjade olemust, tal ei saa olla usaldusväärset teadmist nende kohta. XVIII saj prantsuse materialistliku filosoofia kõige silmapaistvam esindaja oli D. Diderot, kes arendas psüühiliste funktsioonide materialistlikku teooriat. Selle teooria kohaselt ei ole inimeste suhtlemisviisides ja loomadel samuti midagi peale tegude ja helide. Loom on aistmisvõimet omav instrument. Inimesed on samuti instrumendid, kel on aistmismeel ja mälu. Meie meeled on klahvid, millele lööb meid ümbritsev loodus ja mis sageli löövad ise enda pihta. Saksa klassikalise idealismi rajaja Immanuel Kanti kriitilises filosoofias esineb arusaamine tunnetuse sotsiaalsest olemusest n.ö negatiivsel kujul. Kanti teeneks oli seniste tunnetusteoreetiliste vaadete kriitika. Ta väitis õigesti, et isoleeritud indiviidi tunnetuse raamides ei saa teadmisi anda ei meeled ega mõtlemine. Hegel asus historismi seisukohal, inimtunnetuse ajalugu on tema järgi vaimu enesetunnetuse avaldus. Üksikud inimesed surevad, nende isiklikud teadmised ja soovid ning püüdlused hävivad. Kuid ajalugu omab reaalse eksistentsi kultuuripärandi näol. Määravaks kultuuris on vaimne, mitte materiaalne külg. Rahvaste kultuur on maailmavaimu ilming. Kanti ja Hegeli õpetustes võib näha otsest seost idealismi ja tunnetuse sotsiaalse iseloomu väärtõlgendamise vahel. Organismi eluajal omandatava informatsiooni salvestamist, s.t isendi mälu püüti kaua aega peamiselt seletada elektriimpulsside liikumisega, ent molekulaarbioloogia arenguga on tekkinud uute neurobioloogias uusi arvamusi, et eluajal omandatud informatsioon salvestatakse närvisüsteemis ja ajus samuti nagu geneetilinegi info nukleiinhapete ja valgu sünteesimise mehhanismidega. Keeruliste mäluvormide häirete süstematiseerimine omab suurt praktilist tähtsust kliinikumis ja on kasutusel diangostikas.

Psühholoogilised ja neurobioloogilised uuringud arenesid kogu aeg üksteisest eraldi, alles viimastel aastakümnetel on need ühendatud ja 1800. aastatel Jacksoni, Wernicke ja Cajali uuringud näitasid, et teatud ajuosades toimuvad muutused on aluseks ka kliinilistele muutustele ja et aju eri osades on oma eriline tähtsus üksteise suhtes: frontaalaju osas kahjustus on teistsugune kui väikeajus. Tähtsaim osa mälu mehhanismide selgitamisel on ajukoorel ja hippokampusel (elektrofüsioloogilised ja magneetkompuuteruuringud). Ajud funktsioneerivad ühtse süsteemina. Kui aju eri osades tekivad kahjustused, nii on ka vastav haigus diagnoositav näiteks Parkinsoni, Alzheimeri või Korsakowi tõvena. Mälumehhanismid on siirdunud ilmselt ikka rakutasemele, siis kahe närviraku välise sünapsi funktsioneerimiseni (LTP-long-term potentiation ja glutamaatiin-NMDA retseptorid). Molekulaargeneetika on esirinnas nüüdisaju ja mälu uuringute selgitamisel. Nüüdisaja teadusuuringute alusel on ajus enam kui 100 miljardit närvirakku, mis on üksteisega ühendatud keerulise võrgustikuga. Ühest närvirakust teise liigub informatsioon ja erinevate keemiliste virgatsainete (transmitterite) kaudu. Närvisignaali võimendamine toimub kindlates kontaktpunktides - sünapsites. Dopamiin on ajus transmitteri rollis ja aitab meil kontrollida oma liigutusi, samuti sama teeb serotoniin, mis on seotud meeleolu muutustega. Näiteks Parkinsonismi tõbi on seotud dopamiini puudumisega teatud ajuosades. Aasta 2000 Nobeli meditsiinipreemia anti ühele aju-uurijale Eric Kandelile, kelle elutööks on avastus, kuidas saab sünapseid muuta, kuidas sünapsite olukord mõjutab õppimisvõimet ja mälumehhanisme. Ta oli esimesi, kes avastas lühiajalise ja pikaajalise mälu mehhanismid.

JAAN OLAR,
psühhiaater