Nemad on talvel õues või keldris kotil

1. jaanuari õhtuks on kilekottide lasu täistuubitud prügikastide ümber kõrgele kasvanud ja kaevetööd saavad täishoo. Peale tühjade pudelite ja õllepurkide leidub neis kottides ka üht-teist söödavat, sest üks "kaevureid" nosib isukalt rasvasest paberinutsakast. Viktor, endine laevainsener, ukrainlane - nii ta ennast tutvustab, kui talle vana kombe kohaselt kui uusaastal esimesena kohatud hädalisele mõned kroonid ulatan. Prügikasti kõrval auklikul sohval, endisaegse moeka dubljonka hõlmad üle silmade veetud, külitab veel üks meeshing. Nii külmaga, äkki on ta surnud? "Eeh, hlebnul tsheres krai" (nina täis tõmmanud), heidab laevainsener ja haukab viimase suutäie grillkana koivast.

Viktoril on üsna puhas nailonjopp, teksad ja tossud. Bareti alt vaatavad uude sajandisse tuimad pruunid silmad, neis pole ootusi ega lootusi. 47aastane Viktor elab prügikastide varal juba viiendat aastat. "Mis ma pidin tegema? Nöör kaela või? Seda jõuab alati." Ta leiab põuest "Priima"-paki ja suits teeb korraga jutu libedamaks. "Naine läks minema, juba seitse-kaheksa aastat tagasi. Talle ei meeldinud see teie eesti aeg. Poiss läks emaga kaasa, ta ei olnud minu poeg, oli naisel enne. Mina lapsi ei saa, tuumaallveelaevu ehitasin..." Ta rapsab bareti pihku - inseneri peas ei kasva ainsamat karvaudetki.

"Hei, tõuse üles! Ära külmad!" togib ta vahepeal teist, kes madratsil ägisedes külge keerab. Külmapõlgur on eesti soost: "Käi kur...! Jäta rahule!" Jaanuariõhtul õues kotile keerata võib vist üsna eluohtlik olla, mõtlen dubljonkahõlme vahel võdisevat mehepoega vaadates. Aga mine sa tea, ööd on siin Tallinna lahe kaldal viimasel ajal naa pehmevõitu ja tudujad karastunud kutid. Vennad Voitkad, vaesekesed, veetsid ju rohkem kui tosin talve kuuse all või punkris. Aga meditsiin on hoiatanud, et isegi 10 plusskraadi puhul võib keha surmavalt alajahtuda. Lahke südamega vene inimene ei jätagi saatusekaaslast ta sooja pea hooleks. Allveelaevnik sikutab puhkajat seni, kuni too end vandudes istuli ajab. Kasimata karvane nägu kuulub meesterahvale kuuekümnest neljakümneni, aga tahm ja habe võivad varjata veelgi nooremat inimest.

Viktor kütab "Priimat" ja puistab oma avalat südant

"Minust ei olnud naise juures asja, radiatsioon, teate küll. Eks ta siis leidis teise, kel..." Viktor ütleb vänge venekeelse sõnaühendi ja vabandab kohe selle peale. "Elu ei olnud muud kui kisklemine, Uljana oli kaks korda haiglas. Ükskord lõin taburetiga, teine kord riivasin lauanoaga. Aga omal ajal oli meil suur armastus, jätsin tema pärast hea tüdruku maha. Ulja oli terapeut, eesti keelt oskas viletsalt. Minu tehases oli koondamine, esimese lainega jäin pidama, teisega tuli prastsai öelda. Ema kutsus Uljat Zaporozhjesse tagasi, et saab seal koha. Mind kaasa ei kutsutud, mul enam Ukrainas sugulasi polegi. Paar kirja saatis, kurtis, et seal ei ole kah midagi head. Korra käis vaatamaski. Siis oli mul juba uus üüriline, Lena töötab polikliiniku riietehoius. Vaikne naine, ei tänitanud, et minust meest pole. Tema käis tööl, mina vahtisin kodus televiisorit. Tööd käisin ikka ka otsimas. Mul on eesti keel suus, proovisin trammiparki, "Kalevi" vabrikusse transpordi peale ja mujale, aga igal pool öeldi, et ei vajata. Üksteist korda öeldi ära, rohkem ma otsimas ei käinud. Viin hakkas ka juba segama. See riidehoidja aitas mul alguses üüri tasuda, aga siis tuli ta tütar ja sõimas mul kere täis. Et röövin ta ema. Kui paari aasta üür tasumata jäi, visati mind välja.

Praegu elan siinsamas kesklinnas. On üks kelder, kus saab ööd olla. Meid on seal mitu meest ja üks naine. Kaks meest ja naine ei pane viina suu sissegi. Hommikul läheb igaüks oma piirkonda. Kui külm talv tuleb, ega me kõik seda üle ela. Igal aastal on mõni teise ilma läinud. Minevaasta hakkasid mul varbad mädanema, ei tea, mis haigus see on. Kui kõva palavik tõusis, viis kiirabi mu Mustamäele. Kaks varvast võeti ära ja visati jälle välja. Kark anti ka kaasa, nüüd lonkan juba ilma selleta."

Viktor on rääkinud. Ta tänab mind veel kord uusaastasoovi eest. Aga ma taipan, et see pisuke annetus pakkus küll rahuldust mulle endale, aga on täpe tema uusaastaöö tulude kõrval. 2. jaanuaril, kui taarapunktid üle linna jälle vastuvõttu alustasid, algas 2001. aasta vastuvõtt keldrites, trepikodades, soojaveetorustike maa-alustes shahtides.

Rein ostab taarat paarkümmend aastat

Nüüd on ta sellel alal eraettevõtja. "Hinge ikka hoiab sees, tulust on asi kaugel," ütleb ta oma ärist. "Kõike võtan vastu, klaasist pudeleid ja purke, plasttaarat ja plekkpurke. Plekkpurgi ja plasttaara eest maksan 15 senti, õllepudel on kroon. Õllepudelid lähevad Saku ja Tartu kokkuostu, muu klaas Järvakanti ümbersulatamisele. Enamjaolt toovad taarat siiski normaalsed inimesed, prügikastirahvast käivad viis-kuus kindlat kundet. Aga taarapunkte on ümbruses palju, igaühel on oma kaevurid. Minu punktis käis üks Vello, juba vene ajast. Ta oli tehnikumi lõpetanud, vist kahes kõrgkooliski proovinud. Lapsed ja naine olid, Balti jaama taga korter. Viimased kümme aastat elas prügikastidest.Toidu hankis ka sealt. Paha oli küll vaadata, kui harutas neid jäätmeid. Riietega oli tal enam-vähem, humanitaarabist sai ja rahvas viskab ikka üsna häid riideid ära ka. Vello oli omal ajal kõvasti sporti teinud, käsipalli mängis ja mis kõik. Oli Eesti tasemel üsna kange tegija. Ma andsin talle siin kõrvalruumis aseme, aitas siis taarat tõsta ja vahel ka vastu võtta. Mõnikord pidas joomaga paar nädalat vahet. Aga kui siis jälle lahti läks, oli maa must. Põhiline oli keemia ja odekolonn. Vene ajal pani mööblilakki soolaga. Mineval kevadel ütles, et saab parema otsa peale. Läks lauluväljaku kõrvale metalli kokkuostupunkti. Seal oli süda üles öelnud. Ei tea, kuidas see tal üldse nii kaua vastu pidas.

Ühte kutsuti polkovnikuks - kolme tärniga vanemleitnant. Pere oli Valgevenes. Lõpuks ei olnud tal kusagil ööbida, ostis vist mõnesaja krooni eest vana sapaka. Elas siis selles siin majade vahel. Ühel hommikul leiti, oli otsad andnud.

Mitu aastat käis üks leedulanna. Iga päevaga läks ta rohkem surma nägu. Lõpuks sattus pikaks ajaks haiglasse. Kui sealt välja tuli, oli kohe kui teine inimene. Aga ei kauaks. Mees oli tal ka, see kukkus Lasnamäel kanalisse, mitu luumurdu. Elasid üle 80aastase mehe ema korteris.

On olnud ka niisuguseid, kes küsivad, et aita mind sellest sopast välja. Olen siis öelnud, et sellest viib välja üksainus tee: joomine tuleb maha jätta. Aga ega seegi vist enam aitaks, sest kui tööd ei ole, jääb ta ikka prügikolliks. Mõni kaastundlik lähisugulane võiks päästa, kui võtaks enda juurde ja aitaks tööd leida. Aga paljukest niisuguseid.

Prügikastirahvas on kõik viimseni haiged inimesed. Kellel süda, kellel maks, kellel magu, närvid nagunii. Paljudel kujuneb välja epilepsia, on neid siin minugi keldris kokku kukkunud. Aga mitte kõik, kes jäätmetest elavad, ei ole alkohoolikud."

JUTA ÜTS