Terviselehte paluti teavitada töökeskkonna ja allergia vahelistest seostest. Annane sõna prof. Naomi Loognale.

Allergiahaigused on tuntud aastatuhandeid. Praeguseks on allergiaprobleem muutunud üha tõsisemaks. Allergia ei ole enam isiklik mure, vaid ühiskonna häda. Ei ole juhus, et see artikkel on pühendatud allergia küsimustele töökeskkonnas. Inimene on, eriti tööstusriikides, kokkupuutes paljude, sageli tema enda loodud vaenlastega - kemikaalidega. Praeguseks on maailma sünteesitud paar miljonit keemilist ainet ja kahjuks ei ole nende kõigi toime kohta saada meile hädatarvilikku teavet.

Sagedamini kasutatavate tööstuskemikaalide hulka kuulub ligikaudu 5000 erinevat ainet. Neist paljud saastavad inimest ümbritsevat töökeskkonda.

Eeskätt keemiasaaduste laialdase rakendamise tulemusena eraldub üha rohkem kahjulikke aineid (tolmud, gaasid) elukeskkonda ja sagenevad allergilised ehk ülitundlikkushaigused.

Mida saastatum on keskkond, seda suurem on allergiasse haigestumise risk. Seega on keskkonna saastatuse probleem äärmiselt oluline. Siiski mitte igat inimest ei taba allergia: haigestumine on väga individuaalne.

On vaja teada ja omaks võtta tänapäeva töötervishoiu tähtsamad seisukohad ja nõuded allergia küsimustes, et osata näha võimalikke ohtusid ja rakendada õigeaegselt abinõusid nende kõrvaldamiseks.

Allergia võib tabada peaaegu kõiki elundeid, kuid kui põhjuseks on töökeskkonnas esinevad allergeenid, siis eeskätt tabanduvad nahk, ülemised ja alumised hingamisteed ning silmad. Tööallergeenid satuvad organismi naha- ja hingamis-, harvem seedeelundite, nt mõne kemikaaliga määrdunud käte kaudu.

Tähtsamad allergilised kutsehaigused on: allergiline kontaktdermatiit, ekseem, nõgestõbi, angioödeem, fotodermatoos, allergiline konjunktiviit, bronhiaalastma, allergiline nohu, -alveoliit ja anafülaktiline ðokk.

Erilist tähelepanu pööratakse nende haiguste vältimisele. Töökeskkond peab olema võimalikult ergonoomiline, s.o ergonoomika põhimõtteid järgiv. Et töötingimustega põhjalikult tutvuda ja riski õieti hinnata on vaja töökoha regulaarset järelvalvet, tunda keemiliste ainete mõju töötajaile, määrata nende kontsentratsioonid õhus ja vastavust piirnormidele. Tuleb tingimata rääkida töötajatega, nemad ise teavad kõige paremini, mis nende tervist häirib.

Peaks olema selge, et inimese tervise säilitamiseks tehtavad kulutused (uued ohutumad seadmed, isikukaitsevahendid jm) on tunduvalt väiksemad kui haige ravile ja sotsiaaltoetustele minevad summad. Juhtmõtteks saagu: kutsehaiguste vältimine on odavam kui nendest tekkinud kahjude hüvitamine.

Kahjuks on selliseid ettevõtteid, kus kutsehaigust põdev töötaja vallandatakse kohe või esimesel koondamise võimalusel. Harvem suhtutakse töötajasse vastutulelikumalt ja viiakse ta üle kergemale või ohutule tööle. Seetõttu ei pöördu töötaja vallandamise kartuse tõttu arsti poole või keeldub kutsehaiguse ekspertiisist nii kaua kuni töötamine haiguse tõttu osutub kuidagi võimalikuks. Selleks ajaks on aga temast saanud invaliid.

Küllaltki lai on allergiaga seotud küsimuste ring, sest allergiliste kutsehaiguste vastane võitlus on keerukas. See probleem on tihedalt põimunud tööandja ja töövõtja teadmistega töökeskkonna ohutegurite ning nende tervistkahjustava toime ja töökaitse kohta. Töötervishoiualast koolitust ei vaja ainult töövõtjad vaid ka tööandjad. Pealegi saab mõnikord töövõtjast tööandja. Tähtis on ergonoomika ja hügieeni nõuetest kinnipidamine.

Kui ei ole veel väljakujunenud allergiahaigust ja esinevad ainult üksikud allergia sümptoomid, siis need varajasel avastamisel ja pärast toime katkestamist taandarenevad. Väljakujunenud kutsehaiguse korral on aga olukord tunduvalt keerukam.

Peab rõhutama: ohutu ja tervislik töökeskkond ei teki iseenesest. Selleks on tarvis aega, teadmisi, oskusi, head tahet ja raha.