Andresoo: Annan teadmisi, kuid pean andma ka energiat

Treener Sven Andresoo istub mõtlikuna sohval ja mediteerib: "Meil on vana mentaliteet veel natuke sees - tule treeni mu lapsega, tule arenda teda, sa ju seda asja tunned. Ja treener peaks olema siis tohutult rõõmus ennast andes! Treeneritöö on raske. Asi pole mitte ainult selles, et annan teadmisi, ma pean andma ka energiat. Kui treener energiat õpilastele enam anda ei suuda, siis minu mõistes ta enam väga kõva treener ei ole. Energia andmine ongi tohutult raske. Kuskilt peab selle vahepeal tagasi saama. Kui su koormus on läinud väga suureks, kui teatud perioodil tunned, et ei saa enam energiat tagasi, ja ei suuda enam anda energiat, siis hakkabki kõik liikuma vales suunas. Mitte tervislikult, mitte hästi. Seda tajud kohe kogu oma grupiga. Kui mõnel teisel elualal palub keegi teenust, siis keegi ei ütle, et oled tore poiss, teeme sulle ilma rahata või odavamalt. Igal teenusel on teatud hind, selle ka maksad, oled siis autoparanduses või poes. Samamoodi peaks treeneritöösse suhtuma. Treener annab teenust, tal on kindel hind... Ma ei tea, kas treenerist peab iga päev nii palju rääkima. Selge - sportlased on need, kes etendust teevad, kes rahvale vaatemängu pakuvad. Vaatemängu on koos valmistanud sportlane, treener, massöör, sportlase vanemad, mänedþerid, arstid... See on suur võistkond, kes vaatemängu lõpuks rahva ette toob. Ei leia, et treener peaks olema nii väga areenil. Seepärast ma viimastel aastatel polegi andnud peaaegu ühtegi intervjuud - jutud on nagu räägitud. Juttu sai kunagi räägitud hästi palju ka selle mõttega, et midagi muutuks. Aga kuna seni muutunud ei ole... Ma ei julge öelda, et ma nüüd üldse ei usu, et midagi muutub, aga üldiselt olen saanud aru, et loota tuleb elus ainult iseendale. Ükskõik kui ilusaid sõnu räägitakse ja kui ilusaid projekte tehakse - kui ma konkreetselt seda ei tunneta, siis pole sellel väärtust."