Sven Andresoo võrdleb treenerit lavastajaga

Praeguse põlvkonna korüfeetreener Sven Andresoo võrdleb treenerit lavastajaga ja arvab, et treenerist ei peagi rääkima nii palju kui sportlastest. "Lavastaja on ka ainult esietendusel esiplaanil, saab oma lilled, kummardab - ta on olnud SELLE TÖÖ tegija." Kuid seda rõhutab Andresoo küll, et treeneril läheb vaja loomulikku vaistu, teadmistel põhinevat annet teha õigel hetkel õige otsus, mis viiks positiivse tulemuseni.

Mis mõtted seoses kuut tippjõustiklast - Kärt Siilatsit, Kertu Tiitsot, Liina Põldotsa, Marko Turbanit, Marko Aleksejevit, Erik Talu - sidunud ja mitte just päris õnnestunud projektiga Sydney 2000 tagantjärele peas ringlevad?

SVEN ANDRESOO: "Jäime natukene hiljaks, aga midagi me saime ja midagi me tegime. Eesmärk oli võib-olla natukene kõrge. Võib-olla mõned oleksid ka Sydneysse jõudnud, kui poleks olnud enneolematuid takistusi nagu ikka spordis ette tuleb - ühel vigastus, teisel spordist taandumine. Kõik olid ju tudengid, välja arvatud Turban. Kui tudengiaeg läbi, lihtsalt tuleb tööle hakata. Sydney 2000 projektiga me ei saavutanud seda, et kõik oleksid saanud pühenduda jäägitult spordile, kuid ma ütleks, et mõte oli hea. Siit edasi mõeldes võin öelda, et täiskasvanute treeneri amet on keeruline mitme kandi pealt. Kui inimese võtad, siis pead. Inimesed loodavad, sportlane ise loodab... Kuid igal inimesel on piirid, kui hakkame võrdlema Eestis tegelejaid maailma supertippudega. Maailm on tohutult suur. Ma ei väsi kordamast, et minu jaoks on kergejõustikus juba see väga kõrge tase, kui inimene suudab täita olümpianormi ja minna tippvõistlusele. Meil ei ole olnud kunagi häbi selles seltskonnas liikuda."

Lavastaja Sven Andresoo üks säravamaid õpilasi on Kärt Siilats.

On's meile tippsporti üldse vaja? Äkki on mõõdukas võistlus- ja rahvasport mõistlikum?

Olen endale esitanud küsimuse, et äkki Eesti riigis polegi vaja sellist asja nagu tippsport. On võib-olla tähtsam, et spordisaalid oleksid lapsi täis, aga teisest küljest - kes vähegi eesmärgikindlalt harjutab, tahab näha, milleks ta on võimeline ja kus saavad võimed, oskused ja tahe otsa. See ongi spordis põnev, et me ei tea, kas sport kaob ära või ei kao. Mina pole õige mees vastama, kuid tendentsid näitavad, et üksikud tähed kindlasti tulevad. Isiklikult kahtlen, kas aina sellised nagu Erki Nool. See on ikkagi ülim asjade kokkulangemine. Kui tingimusi ja kokkulangemisi ei ole, siis on see ebareaalne. Mis minusse puutub, siis sees kuskil ikkagi kripeldab - tahaksin treenerina veel midagi teha, sest sellist vanust veel ei ole, et ei jaksaks. Samas on praegu ka teadmisi rohkem kui viis aastat tagasi,.ja hulga rohkem kui kümme aastat tagasi. Nüüd on oskus minna sirgemat teed pidi, ei ole vaja nii palju aega raisata. Kuid kui elementaarseid asju ei ole, jäävad paljud asjad katki ja kannatab treeningkoormus. Kui pole koormust, pole arengut. Kergelt-toredalt tehes, kui organismi piirsituatsiooni ei vii, ei arene.

Kujutan ette, et sinu kui treeneri enesetundes on viimasel ajal olnud päris suur ja inimlik õhuauk. Tipphoolealused lõpetasid, Siilats läks Eestist ära, jäi ainult Aleksejev, kellele lisandus Lauri Leis. Pole piisav hulk taset, millele pühenduda.

Vaatan asjadele reaalselt. Keegi pole ju tõsiselt välja öelnud, kas meil on üldse vaja tippe, keda saata MMile. Võib-olla meil on vaja ainult lastesporti, ja kohalikku võistlussporti, klubiüritusi... Väga tore, aga ... See pole ausalt öeldes tase, mis mind rahuldab. Kuid võtan asja väga rahulikult - kui ei saa, siis ei saa. Mul on praegu väga tore noorte seltskond. Vahelduseks on ka hea pöörduda lapsepõlvearmastuse võrkpalli juurde, elada nende mõtetega, aidata. Huvitav on praegu tegeleda ka päris väikeste lastega. Miks ka mitte. Teenin ju leiba oma erialase tööga. Kuid kurb on see, et aega treener olla pole enam palju antud -.minu eas peaks olema treener kõige viljakam. Mitte kolmekümneselt, vaid selles eas, kus mina praegu olen. Kui vaatad ringi, siis ei saa öelda, et Eestis pole andekaid inimesi. On küll. Tahavad ka teha, kuid kes pehmelt öeldes päris õigesti ei harjuta. Aga kõrvalt ühekordselt viis või kümme minutit nõu andes viid inimesed lihtsalt segadusse. Nad ei usalda enam oma tegevust, ei tea enam, mida teha. Seda ei räägi poole tunniga. On vaja hakata harjutama päev päeva kõrval ühes grupis ja muuta mõtlemist, suhtumist sporti. Tulemused tulevad siis iseenesest.

URMAS ESLON