Kuusekese elulugu

... kuuseke sai mis ta tahtis, tast sai särav jõulupuu, oksal kuldne orav vahtis, ladvas hõbedane kuu...

Need read on mul meeles ühest pikast jõulusalmist, mille vanaema mulle kord lapsepõlves pähe naelutas. Sügavalt kurb oli selle salmi lõpp, see, kuidas säravast jõulukuusekesest sai pärast pühi hoovihurgas ärapõlatud okasteta kuivanud kuusevare.

Naabrimehe Viktori sünnipäeval meenutasid teised naabrid, kust ja kuidas nad hankisid jõuludeks tuppa kuuse. Juhan rääkis metsaelamusest, sellest, kuidas märkas metsas kaunist kuuske, mis ta seisma naelutas, kuidas seepeale lausa imetlusest kraavi kukkus... Siis aga tuli aeg, mil kuusk oli ehetest koristatud, ning ta tuli välja visata. Abikaasa Ülle läks hommikul tööle, jättes kuuse väljaviskamise mehe hooleks.

Juhan võttiski kahemeetrisekuuse kätte ning kõndis sellega läbi korteri välisukse suunas, avas selle ning suundus kuivanud kuusega lifti, sealt edasi teadagi kuhu. Naine tuli õhtul koju, juba liftis märkas ohtralt kuuseokkaid, mis viisid ta enda korteri ukseni, sealt edasi esikust ühte ja sealjärel teise tuppa. Oi, kuidas Juhan sai!

Juhan tõdes, et sai päris tulusa kogemuse, kuidas kuuske välja viia - see oleks tulnud mässida voodilinasse ja asi tahe. "Oh seda kohmakust ja teadmatust," ohkas mees.

Jõulud on möödas, päevad jälle pikemad. Kuused välja visatud.

SILLE MAKSIMOV