Inimene, mõrane või katki, inime ka TERVE olla võib

Inimesi on me ümber nii palju, et nad lihtsalt ei saa olla kõik ühesugused. Geenid ja saatusedki on äärmiselt erinevad, ja nii vonklebki ühe elu sootuks teisiti kui kõrval liikuval inimhingel.

Mis jutt see on? Inimesest, ikka inimesest. Inimesest praeguspäevade tormlevas ajas, kus need, kel tööd, uhavad mis hirmus, ja osal pole aega enam haridustki omandada. Kohe tööle, rahale...

Mis teha, ühed me ümber on paratamatult mõrased, teised hingelt päris katki. See ei ole uudis. Uudis peaks olema hoopis, et inimene võib ka terve olla. Peakski. Olema terve nii kehalt kui hingelt. SEE peaks olema NORMAALNE.

On siis? Mõlgutame, ajendiks ning lähtepunktiks, et taasiseseisvunud Eestis on areng olnud pööraselt kiire. Seega harjumatum kui mitmel varasemal kümnendil. Nüüd me juba teame seda. Näeme, teame ja tunnetame ka närvidega. Ning maksame tervisega kinni. Andke tervist!

Hea, et edenemine on olnud kiire - saab vana saasta kaelast. Halb, et säherdustes oludes kuluvad intensiivselt ka närvid. Närvidest saab teatavasti alguse sada häda... Harjumatu intensiivsus võib treenimata keha ja vaimu lõhestada küll, võib põdema panna ja lausa katki teha.

Kuidas end kaitsta ja hakkama saada? Vaja läheb tugevat keha ja tugevat tervist. Vähemasti niisama palju kui teadmisi. Lihtne?

Hiljuti mediteerisin kauase kergejõustikutreeneri Sven Andresooga. Jutt sujus sellest, milleks inimene praegu valmis on ja milleks mitte. Uue Eesti korüfeetreener Andresoo vaagis spordi seost argieluga ja märkis kahte erinevat asja. Üks oli ärevust tekitav seik, teine andis lootust. Ma teadsin seda ju varemgi, kuid jäin ikkagi mõtlikuks.

Andresoo ütles, et oma lapsepõlvest ta pöiaväänamisi ei mäleta, kuid praegusaja lastel pöiasidemed logisevad. "Eranditult, üheksakümne üheksal protsendil," väitis ta ja järeldas, et ehkki paljud tahavad ka spordis kaugele jõuda, jääb see täitumata unistuseks, sest pole tugevat pöida, mis annaks õnnestumiseks viimase sädeme, selle õige naksaka. Et saada tugev pöid, peaks alustama kolme-nelja-viieaastaselt, joosta paljajalu... Aga kes siis sisehallide ajastul seda enam teha tahaks.

Nii on ka muuga, mitte ainult spordiga - kõigeks tuleb pikalt valmistuda, mõtlesin. Kui tõesti tahetakse kesta ja mitte katki minna. Kehaliselt, hingeliselt, üldse.

Siis läks Andresooga jutt muule. Et need, kes end spordiga sidunud, koguvad mõnele võimalikule vigastusele vaatamata ikkagi rohkem tervist ja häid emotsioone kui hingetraumasid ning kibestunute armee ei kasva. Vastupidi, nad on elu väljakutseteks ja argitööks valmis sellele vaatamata, et eriharidust ei pruugi igakord olla. (Nagu näiteks ka lapsajakirjanikel, kes üheksakümnendate keskel areenile sööstsid või tõmmati).

Isegi tippsportlased, spetsiifilises voolusängis liikunud ja vigastusi talunud atleedid, kohanevat Andresoo sõnul korralikult. Pole nii, et need, kes olnud viis-kaheksa aastat tippspordis, on hiljem kõik vigased ja igas mõttes väetid. Asja tuum olevat Andresoo sõnul selles, et tervis - see mootor, kogutud elujõud, vastupidavus ja tahe - aitab spordist läbikäinutel uue elu koormusele, kapitalismi pingele hästi vastu seista.

Olen Andresooga nõus. Ja kaldungi nende poole, kes arvavad, et spordist läbikäinutel on eeldusi mõtelda ja otsustada teistest kiiremini ja et nad julgevad ka otsuseid vastu võtta, mida isegi paljud koolis niiöelda viielised olnud alati ei suuda.

MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik