Me vajame puhast õhku
Lugedes Terviselehest osooni kasulikkusest ja kasutamise võimalustest inimeste
tervise huvides, tekkis tahtmatult soov pöörata tähelepanu ka nii lihtsale asjale,
nagu seda on meie poolt sissehingatav õhk, mis koosneb põhiliselt hapnikust
(02), vähemates kogustes lämmastikus ja süsihappegaasist. Igaüks teab, et õhk
ja just puhas õhk on isegi tähtsam söögist-joogist. Seiskub hingamine, seiskub
süda, katkeb elu... Me vajame puhast (saastamata) õhku, sest seda vajab meie
veres esinev hemoglobiin, et seda mööda meie organismi kudedele laiali kanda.
Peale meie endi hingavad ka meie kõik keharakud. Jämedalt võib sellest lähtudes
öelda, et kui meie poolt sissehingatav õhk ei ole puhas, võib väheneda hemoglobiini
võime hapniku "ülevõtmiseks" kopsudest, väheneb kudede varustamine nende eluks
nii vajaliku ainega. Nii võib see tekkida organismile kahjulike, mitteomaste
ainete sissehingamisel (olmekeemia, parfüümid, heitgaasid, kiirgustest saastunud
õhk jm). Aga kui "suus särtsub" ("Eesti Ekspress") sinna hambaarstide poolt
paigaldatud kahjulikest metallidest, mis toimub siis normaalse või saastunud
õhu sissehingamisel. Kuidas nimetada nende toimet teisiti kui mürgistuseks?

Kas viibida võimalikult palju puhtas looduses?
Apteekides on keelatud müüa nn hapnikupatju, uutmoodi "aparaate" pidavat saama
ainult perearsti kaudu, kui nad jälle perearstil liigselt rahakotti ei kergenda
ja ta seda, lihtsalt, maha ei laida. Seda on juhtunud: haige palub seoses pearingluse,
tasakaaluhäirete, peavaludega suunata end kompuutrisse, kuid perearst seda ei
soovita, sest "see kiliseb ja koliseb ja ei ole kuigi mugav". Mida siis teha?
Võimaluste piirides vältida ülalmainitud ohtusid, võimalikult palju viibida
transpordist eemal asuvates paikades. Igasuguseid lilli ei tohiks magamistoas
kasvatada, sest enamik levinud toalilledest neelavad õhust hapnikku ja eritavad
süsihappegaasi. Aga on ka vastupidise toimega lilli.
Teatud aastatel oli N Liidu Musta mere äärsetes sanatooriumides võimalik saada hapnikukokteili, mis aga keelustati, kuna selle koostisse kuulus ka muna, mis salmonelloosi tõttu suurt pahandust tekitas. Eriti efektiivne oli hapnikukokteil ja tavalisest hõredama õhuga mäestikes matkamine. Kõik, nagu võib järeldada, kudede võimalikult maksimaalse õhuhapnikuga varustamise tulemusel. Nn meditsiiniline hapnik on ka pohmelli abimees.
Lihtsalt tuleb hakata ise end aitama, selles meie kliimas, saastunud õhus, kus meditsiin on muutunud äriks. Miks ei võiks koonduda mittetöötavad suurte kogemustega arstid jt spetsialistid, kas või ainult igavusest, soovist abivajajaid aidata, luua abivajajate nõustamise liidu (või seltsi või kontori)?
MILVI KARU