Igal hommikul alustan uut elu

Savannah' linna giid näitab turistidele ühe suure maja vundamenti, mis põles maani maha 18. sajandi lõpul ja mida ta iseloomustab kui igavest peopaika. Majas toimus parajasti pidulik õhtusöök, iga tooli taga seisis livreesse riietatud teener. Ülemteener tuli peoperemehe juurde ja sosistas talle kõrva - maja katus on leekides, tulele on võimatu piiri panna. Peremees tõusis rahulikult püsti, lõi klaasi külalistega kokku ja palus neil taldrikud võtta ja temaga aeda tulla. Teenrid tõid laua, toolid ja seal peal oleva aeda järele. Õhtusöök jätkus tulemöllu saatel. Majaomanik lõbustas külalisi lustakate lugudega, misjärel viimased tõusid üksteise järel püsti, öeldes toosti peremehele, majale ja maitsvale õhtusöögile. Toostid öeldud, viskas peremees kristallklaasi vastu vana tamme kildudeks ja külalised tegid sedasama. Räägitakse, et vaiksetel öödel on sealkandis kuulda tasast naeru ja klaaside klirinat.

Mida teeb meremees tormis, kui laeva mast ja rool on lainetes? Ta püstitab hädamasti ja tüürib aeruga kuis jõuab. Mis juhtub, kui teie katus variseb marus kokku? Pärast esimest ehmatust ajate end püsti, kobate ringi, vaatate, kas lapsed on elus ja viite nad kuuri varjule. Kui maja maha põleb, otsite varju küünist.

Millise inimese elu ei taba üks või mitu säärast tornaadot, mis löövad ta rivist välja, paiskavad kaljudele. Häda aga teadagi äratab leidlikkuse ja meelekindluse. Võib-olla neid viimaseid omadusi poleks inimeses kunagi ärganud, kui ei oleks juhtunud õnnetust.

On ju teada, et kuri polekski kuri, kui poleks head ja hea hea, kui poleks kurja. Halva ülesanne seisnebki selles, et lasta esile kerkida heal. Katsumised on inimestele väljakutse, jälitatus annab jõudu. Üksindus teeb tugevamaks, kui ta just ei murra.

Kierkegaardi järgi on inimene määratud kannatama - elu on hädaorg. Kannatus pole pelgalt olemasolev ja vältimatu, vaid lausa kohustuslik, paratamatu ja soovitatav. Elus olevat ikka nii, et õnneviivu järel luurab inimest õnnetus. Paljud filosoofid peavad just tõusude ja mõõnadega elu selleks õigeks eluks; just pirkukad ja purunenud lootused, need on need eluvürtsid. Ja vastupidi, mida vähem isikuid jääb sus hoomamata, seda enam redutseeritud on su elu. Seda vähem sa kannatad.

Dostojevskiga see kokku ei klapiks. Kirjanik, kelle järgi inimesed on kui kõndivad palavikud, teab, et õieti elada tähendab tugevasti elada ja kõike elada, nii üht kui teist, mõlemat ühtaegu - head ja halba, ja mõlemat selle kangemais ja joovastavamais vormides.

Nii nagu ellu suhtume, nii saame ka ilmselt elult tagasi. Ja kõik, mida eemale viskame, tuuakse samuti meile tagasi. Ainult, me ei oska näha sageli neid seoseid. Me ei näe elu suures plaanis. Me ei mäleta oma suhtumisi ega äraviskamisi. Seepärast tundubki mõnele ta elu must stsenaarium kummalise vingerpussina.

Lõppeks mõned nõuanded.

Tumedat meeleolu on kindlasti võrratult kergem üle elada, kui teame, et ees ootab taas hele valgus. Ja ees on ta alati. Paraku. Ka Colas Breugnon tunnistab: mida kibe on tunda, sellest pärast on magus vesta.

Inimesi lohutab raskes meeleolus ja olukorras alati ka see, et alati on kuskil veel hullem, ja usu või ära usu, alati on kuskil hullem.

Lohutab ka töö, igasugune töö. Ega ilmaaegu öelda juba amumusest ajast, et töö on stressi vastu kui korsett. Flaubert tunnistas, et kui ta ei töötaks, jääks vaid pea pista jõkke, kivi kaelas.

Ja miks mitte ka õhtuti mediteerida, näiteks nii:

Käes on õhtu. Päev on läbi. Mis oli, see oli. Praegu puhkan. Olen rahulik. Naudin rahu. Vajun muretusse... Kõik sigin-sagin lakkab olemast. See kaob. Ja hommikul alustan elu uuesti peale.

MARIIS KARMIS