Õnnelikud mälestused

Vahel küsin endalt, missugused on õnnelikud mälestused? Kas kingitused, koolide lõpetamised, lapse sünd, armumised, kaunid peod, tööedu? Kindlasti pole need halvad-ilmetud mälestused. Vastupidi. Kuid aja edasi tormates olen ikka-jälle avastanud mälestustes väikseid nurgataguseid kummalisi jõnkse, mida meenutades erutun. Olen pead vaevanud, kas ka siis, kõike seda läbi elades, erutusin. Küllap vist. Kuid miks? Kahjuks enam ei mäleta.

Meenutan ikka-jälle algklassi eas üht suvist aeglast rongisõitu Järvakandist Eidaperre (seda rongi enam käigus ei ole), mu onu viis mind suvepuhkuse ajal oma perre külla. Vagunis istusid ilmselt töölt koju naasvad väsinud klaasivabriku ja puidutsehhi töölised. Ei mäleta ühtegi nägu ega lause- või sõnakatket, mäletan vaid rahulikku kõnesuminat, et vagunis oli hall ja vaguni akende taga imeline maailm. Mets oli nagu roheline vaip, seal helkles kollakas-, hele-, pudel-, sinkjas- ja mustjasrohelist. Punakate täppidega, sinkjate laikudega ja seda kõike päikesekiirte säras.

Ühel hetkel, annan pea, istusin tamburis rongi avatud trepil (seda poleks iial lubanud mu vanemad-vanavanemad) ja ma tundisn ennast... kuidas öelda, kuidagi erilisena. Nägin möödavilksatavid värve enda ees ega suutnud sellelt pilku pöörata.

Tagantjärele püüan mõistatada, mis see küll ometi oli. Kuid see on sama, mis hoida vett sõrmede vahel. Ikka libiseb kõik käest...

SILLE MAKSIMOV