Psühholoogi abiga vapraks

Gümnaasiumi ukse ees lärmitsenud alla kümneaastaste summ on hajumas kõigi ilmakaarte poole. Üks "täitsamees" näitab mööda ruttavale õpetajale tagaselja keelt. Kolm noorsandi püüavad mehevurhvi kätte saada suitsule tuld kraapsides. Lõpuks on kõik vaikne. Ainult üks poiss jääb jäätunud loigule saapataldu kulutama. Ikka paar-kolm meetrit edasi ja jälle tagasi. Aina uuesti ja uuesti. Ta tritsutab seal ka siis, kui ma oma pooletunniselt poeskäigult tagasi, koolimajast mööda tulen. "Miks sa koju ei lähe?" Poiss ei tee küsimisest välja."Kas su kõht veel tühi ei olegi?"püüan teisiti läheneda. Ta vaatab mind altkulmu ja veeretab saapaninaga kivikest: "Ma ei taha koju minna..." Kas su ema..." Ma ei saa enam ühtegi vastust. Ta astub oma teed.

Aet Lass ja Hailii Õllek on psühholoog-nõustajad Noorte Nõustamiskeskuses, mille rahastajaks on Tallinna Linna sotsiaal- ja tervishoiuamet. Nad võtavad vastu eraldi, allpool vestlevad oma tööst vaheldumisi.

Meil on heameel sellest, et nõustamine on kõigile abivajajaile - lastele, noorukitele ja peredele - tasuta.Väga paljud pered ei oleks suutelised selle eest maksma, aga pere- ja koolivägivalla all kannatanute, stressis ja paljude raskete probleemidega inimeste hulk meie ühiskonnas aina kasvab. Õnneks on kasvanud ka abivajajate julgus abi järele tulla, väljaõppinud spetsialistidelt oma elumuredele lahendust otsida. Niisugune abi on kõigis arenenud riikides juba ammu enesestmõistetav.

Kust teie erialateadmised keeruliste hingeprobleemide lahendamiseks?

Oleme kõrgema haridusega psühholoogid, lõpetanud ülikoolis koolinõustaja eriala ja saanud täiendkoolituse paljudelt välismaa spetsialistidelt.

Kui vana on olnud noorim abivajaja, missuguse murega?

Beebi ema ja isaga, siiatuleku põhjuseks ema arvamus, et laps on närviline, nutab palju, magab halvasti. Kui mure tuumani jõudsime, selgus, et stressis on hoopis ema, tema närvilisus kandus üle ka lapsele. Ikka sagedamini tulevad lapsega koos mõlemad vanemad, olgu laps siis imik või teismeline. Mõlema vanema (kui lapsel on mõlemad vanemad) kaasabil saame probleemidest kõige paremini jagu. Esimesed väikelapsed, kellega vanemad meie jutule tulevad, on siiski tavaliselt 3-4aastased. Selles vanuses hakkab ilmnema lapse iseloom, tema enese mina. Ta tahab kõike ise teha, ise võtta, ise otsustada. Alles hiljuti tuli ema, kelle laps oli supermarketis jonnima ja karjuma hakanud, kui ta ei saanud, mida tahtis. Turvamees oli vihaselt emale öelnud, et kui te oma lapsega hakkama ei saa, viige ta arsti juurde.

Kuidas te niisuguseid pisikese kodaniku maailmamuresid lahendate?

Analüüsime kirjeldatud olukorda, otsime paralleele eelnevaga. Kolme-nelja-aastase lapse käitumist otseselt muuta ei saa, püüame muuta ta käitumist läbi ema käitumise. Vanemad peaksid üsna varases eas hakkama lapsele selgitama asjade väärtust ja pere võimalusi. Hea oleks lapsega kokku leppida konkreetsed tingimused, mida poes endale või talle lubada saame või siis andma hinna piirid, mille ulatuses laps saaks valida. Niisugused tingimused arendavad lapses ka säästlikkust.

Sageli võib ajakirjandusest lugeda kurtmist noorte perede majandusliku kitsikuse üle. Kuidas see kajastub teie vastuvõtule tulnuis?

Perede toimetulek on 5 aasta jooksul, mil nõustamiskeskus töötab, paranenud. Ikka sagedamini tuleb meie vastuvõtule hästi toime tulevaid noori vanemaid, kes tahavad aga olla veelgi paremad lapsevanemad, vältida kasvatusvigu. Kõige sagedamini võtame siiski vastu lapsi vanematega, keda on siia soovitanud lasteaiakasvataja või õpetaja. Hea õpetaja on see, kes märkab muutusi lapse käitumises. Kui laps ei suuda keskenduda, on hajevil, kui tal tekivad sundliigutused ehk tikid, sisepingest tingitud liigutused: silmade pilgutamine, õlgade või käte tõmblused, sundköhatamine või ninaga tõmbamine. Hea õpetaja paneb tähele ka korduvat pea- või kõhuvalu. Ka paljud pere- ja kooliarstid on saatnud lapsi meilt abi saama. Enamasti on kõik need häired saanud alguse kodustest tülidest, ema-isa lahutusest, kalli inimese kaotusest, vanemate alkoholilembusest, väärkohtlemisest.

Mis tunnuste järgi võib kooliarst või lasteaiakasvataja tunda ära lapse väärkohtlemise ehk seksuaalse ahistamise?

Keskendumisraskused, halvenenud suhted õpetajatega, vihapursked. Paljud neist ei talu puudutusi, kehalist lähedust. Üks trauma läbi elanud tüdruk ütles, et kord kui õpetaja pani talle lihtsalt käe õlale, oleks ta õpetajale peaaegu kallale karanud. Lasteaialapsed, keda on ahistatud, võivad korduvalt kasutada suguelundeid märkivaid sõnu, mängida vastavaid mänge, tunda huvi teiste laste alakeha vastu. Laste ja noorte neidude seksuaalset ahistamist ei esine ainult kodus võõrasisa, isa, venna või mõne perekonnasõbra poolt, vaid tihti mõnes suvelaagris või huviringis. Meie juurde on tulnud noori neide, kes on senise elu raskeima kogemuse saanud kambapeol alkoholijoobes. Mõnel neist on jäänud kõigest toimunust mäluauk, hiljem on nad aimanud või on rääkinud sõbrannad, kuidas mitu noormeest neid seksuaalselt ära kasutasid. See kõik on väga raske kogemus, aga sellestki saab üle. Oleme siin selleks, et aidata. Lastele meeldib endast rääkida, nad tahavad siia tagasi tulla.

Tullakse teie juurde ka narkomaaniaprobleemidega?

Tullakse. Aga ka siis, kui õpetaja on süüdistanud noort inimest narkomaanias asjatult. Meil on ka näiteid narkosõltuvusest vabanemisest, kui noor on teinud oma valiku, jätnud kamba, läinud tagasi kooli. See on meie tööle suurim tänu.

Kas tuleb ka noorukeid, kelle vanemad sellest teada ei saagi?

Sageli. Nad on stressis halva õpiedukuse ja koolivägivalla pärast. Pettumusest ja valust esimesse armastusse. Kui nooruk tulebki koos vanematega, ei aruta me kõiki ta valupunkte mitmekesi. Isikliku ja intiimse saab ta usaldada psühholoogile ikka üksinda. Tihti on nii, et ühest probleemist kooruvad välja teine ja kolmas ja kõik nad on kuhjunud seetõttu, et vanemad ei ole oma lapsega pikka aega suhelnud. Hoolitsetakse küll kalli riietuse eest ja visatakse taskuraha, küsitakse hindeid. Mõeldakse, et mis muret tal ikka, kui kõht täis ja riie seljas. Meie ühiskonna motoks kujunev ole tugev, kuulus ja rikas, on kui liustikega mäetipp, kuhu kõik ei jaksa ega tahagi ronida. Ja paljud, kes on selle vallutanud, on saanud kõrgmäestikuhaiguse.

Keegi ei tea retsepti ega reegleid terve, vaba, õnneliku inimese kasvatamiseks. Aga siiski, mis nõu annaksite teie?

Kuni säilivad ausad ja otsesed peresuhted, kuni kõigil pereliikmeil on hea üksteisele silma vaadata ja kõik oma pisikesed või suuremad probleemid ära rääkida, kuni kuulatakse, trööstitakse ja antakse nõu, seni ongi kõik eeldused terve õnneliku inimese arenguks. Kui seda kõike ei leia nooruk oma kodust, võib ta end avada siin, kogenud psühholoogide juures ja leida abi.

Aet Lass: Mulle meenub üks algklassi poisse, kes oli läbi elanud suure õnnetuse, saanud silmatrauma, talle oli tehtud mitu operatsiooni. Ka hingeliselt oli ta pidanud palju üle elama. Alguses tuli ta emaga, hiljem käis siin üksinda. Jõudsime kahekesi nii kaugele, et ta kõik oma nukra mineviku mulle südamelt ära rääkis. Ta võttis ennast kätte ja suutis pikapeale vastavate harjutustega saada jagu ka kogelemisest. Paranes keskendumisvõime. Koolihinded kerkisid märgatavalt, õpetaja avaldas talle sageli kiitust. See on üks näide väikesest vaprast inimesest, kes psühholoogi abiga suutis terveks ravida oma sügavalt haavatud hinge.

Noorte Nõustamiskeskuse psühholoogid võtavad vastu neid peresid või lapsi, kel suhted sõprade, klassikaaslaste, õpetajate või vanematega on halvad. Keda kiusatakse, ähvardatakse või kel probleeme vägivallaga. Kui muretsetakse mõne pereliikme pärast. Kui ei teata, kuidas hirmust või sundmõtteist vabaneda.

JUTA ÜTS