Mänedþer Aivar Karotamm möllab kogu maailmas

Kergejõustikumänedþer Aivar Karotamm on atleete võistlustele vahendades läbi sõitnud peaaegu kõik Euroopa riigid ja tiirelnud ka teistes maailmajagudes. Ta on näinud ülisuutlikke jõustiklasi, kuid puutunud kokku ka dopingumanustajate ja vigastatutega.

Oled öelnud, et sul polegi raske hoolealuseid saada, su juurde tullakse ise. Kas viimase paari aastaga on midagi muutunud?

AIVAR KAROTAMM: "Võin käe südamele panna ja öelda, et ma tõesti ei ole viimased viis aastat kedagi otsinud. Mul on küll üks abimees ka, Moskvas - Dmitri Stukalov, temaga teeme koostööd. Kui juba sidemed olemas, levib jutt ühest treeninggrupist teise. Soomlased on Hispaania laagris tulnud juurde rääkima, Tiisanoja, Koivula ja Uppa. Averbuhh tuli ise rääkima. Ise tulevad. Mu nimega oli alguses küll nii, et kui keegi ütles, et Karotamm on mänedþer, siis küsiti, kes see on? Loomulikult, endale peab ikka nime tegema. Tööga, kunstlikult ei saa nime tekitada."

Oled öelnud, et võistlustele saad vahendada ainult neid eestlasi, kel jätkub taset. Eeldus on kohalik kõrgtase, alles siis saad atleedi aidata Skandinaaviasse. Sealt peaks alustama ja alles siis võid kõige kõvemad aidata ka GP sarja rahavõistlustele. Kellel on mõtet sinuga rääkida?

Olen ise eestlane, selge, et kui võimalik, püüan igal väiksemalgi viisil meie jõustiklasi välja viia. Ei oska kokku lugeda, paljusid olen aidanud. Aga kui naisterahvas on juba kuus meetrit kaugust või 1.80 kõrgust hüpanud, siis on ta saanud juba ka häid võistlusi piisavalt. Mida kõvemad tipud, seda rohkem tuleb aidata. Viimasel ajal olen saanud aidata Metsalat ja Uusorgu, Aleksejevit, Siilatsi viisin Skandinaaviasse. Eks eestlaste koht ongi alguses Põhjamaades - Rootsis, Norras, Soomes.

Ilmselt närib natuke, et eesti jõustiklasete tase ei ole selline, nagu olla võiks. Küllap aitaksid rohkemaid?

Meil on ainult poolteist miljonit ja maailm on teadagi kui suur. Kui OMilt tuleb ükski kuldmedal Eestile, on see suur asi. Me ei saa imesid loota. Minu eesmärk on, et eestlased saaksid maailmas jalad alla ja suudaksid seal läbi lüüa. Eesmärk pole olla Eestis parim. Kui vaadata lastevõistlusi, kasvõi TV kümmet olümpiastarti, siis vaata kui palju lapsi. Aga kvaliteedist jääb puudu. Pole treenereid, kes viiksid lapsi edasi. Mina püstitan endale ise eesmärke, alati, kui on võimalus, viin eesti sportlased ja treenerid kasvõi välislaagrisse. Saadan näiteks LAVi. Või võistlustele, kus silmad avanevad. Muidu mõtled, et Eesti noortemeister ongi maailma tipp. Kui kunagi odaviskajate grupi tegin, olid head viskajad Kaleta ja Lepik olemas, Puuste hakkas lõpetama. Neile oli vaja edasiminekuks motivatsiooni. Pole ju motivatsioon ainult Eestis omavahel võistelda. 88ndal tegin neile esimese välissõidu Soome, järgmisel aastal vaatasime, et Soomest jääb väheks - läksime Rootsi, sealt läks Kaleta juba Euroopasse...

Oled kümmekond aastat mänedþeritööd teinud. Kas sport on läinud julmemaks ja sulle väsitavamaks või oled nii sisse elanud, et võtad asju väga rahulikult?

Viimane on õige - asi on muutunud rahulikuks ja rutiinseks, sest ringid on jäänud aastast-aastasse samaks. Algaastatel olin kolm-neli nädalat järjest ära, nüüd vaatan, et saaks kahe-kolme võistluse järel kiiresti koju tagasi ja enda asemele asendaja saata. Praegu lähen põhimõtteliselt juba ainult sinna, kuhu vaja on, kus asju otsustatakse. Ma ei käi igal pisivõistlusel. Soomes ja Rootsis, kus eestlased suvel tihti käisid, ma ise ei käinud peaaegu ühtegi korda. Saatsin ühe või teise treeneri - las näeb ka oma silmaga, areneb. Kasulik ju.

Oled sa kokku lugenud, mitmes riigis oled käinud?

Euroopas olen vist igas riigis käinud. Ka Andorras, Luksemburgis, Liechtensteinis... Ei ole käinud vist ainult Bulgaarias ja Rumeenias. Albaanias ka mitte. Isegi Jugoslaavias olen käinud, kui Kaletat treenisin. Ohtlik. 96ndal paluti minna Bosnia-Hertsegoviinasse, kui just see möll seal lõppes. Nebiolo tahtis maailmale alati midagi näidata. Ta tahtis Bosniasse ka minna, teha seal esimese võistluse. Mina suutsin kuidagi loobuda. Võistlus ehitati üles Masterkovale ja Michael Johnsonile, kuid pressikonverentsile ei läinud kumbki. Ega meeldiv sinna minna ei olnud. Kuulsin hiljem, et midagi küll ei juhtunud, kuid risk oli. Rahvas muidugi jälle vajas sellist asja. 50 000 staadion oli olnud jumala täis. Teistel mandritel olen ka käinud. Austraalias, Jaapanis vist kaheksa korda, Ameerikas, Kanadas, Brasiilias, Kuubal, Jamaikal... Kui vaatasin jamaika sportlasi, mõtlesin, et nad on kõik väga kenad, käivad hästi riides. Naised muidugi, mis ma mehi ikka vaatan. Samas on elu seal nii vaene... 2002 tuleb seal juunioride MM, ma ei kujuta ette - võib päris naljakas olla. Seal ikka niisama tänavale ei lähe, eriti pimedas.

Kõrvaltvaatajad arvavad, et tippsport on vigastuste mäng. Kas asi on nii hull? Kas vigastusi on liiga palju, on need sagenenud nii, et isegi mänedþerid langevad masendusse?

Ei usu, tavaelus juhtub vigastusi hoopis rohkem kui spordis. Tippsportlastel on vigastusi suhteliselt vähe. Kes ikka maailma tippu jõudnud, neil on tehnika hea. Kui on õige tehnika, siis midagi ei juhtu. On muidugi igasuguseid äärmusi. Hull asi küll ei ole. Kui tiim väljas, on ka füsioterapeut ja massöör kaasas. Nad on kogenud, kõik on valmistunud.

URMAS ESLON