VÄLISMAALT
Tuhanded venelased elavad mürgipommi otsas

Kümned või isegi sajad tuhanded venelased elavad keemiliste relvade hoidlate vahetus naabruses. Neil pole kusagile minna ning ka mürkidest pole nähtavasti pääsu.

Küsimus ei ole ainult võimalikes tervisehädades vaid elus ja surmas. Inimesed on sõna otseses mõttes keemiarelvade vangid. Mürgiladude siirdamine oleks riskantne ning nende hävitamiseks puudub Venemaal raha.

Venemaal on säilitusladudes surmavaid keemilisi aineid umbes 40 000 tonni ehk umbes pool kogu maailmas allesolevast kogusest. Laod paiknevad seitsmes erinevas paigas, peamiselt Kesk-Venemaal. Kaks ladu asuvad Udmurdi Vabariigis Kambarkas ja Kizneris, neli lähestikku Kesk-Venemaa oblastides ning üks Kurgaani oblastis Lääne-Siberis.

Abi palutakse läänest

Venemaa kirjutas 1993. aastal alla rahvusvahelisele lepingule keemiarelvade hävitamiseks. Selle järgi pidanuks 2000. a aprilliks olema hävitatud üks protsent 40 000st. 2000. a lõpuks näeb pakt ette 20 % hävitamist. Ülejäänuga peavad riigid hakkama saama 2009. aastaks. Venemaa ratifitseeris lepingu 1997. a, kuid siiani pole midagi tehtud.

Venelased viitavad vana tava järgi rahapuudusele ja paluvad abi läänelt. Ning lääs ongi lahkesti raha eraldanud, sest keemiarelvad on ohuks kogu ühiskonnale. USA andis Venemaale 230 miljonit dollarit, lääs ühtekokku on toetanud 300 miljoniga. Isegi soomlased panid välja 400 000 dollarit. Venemaa pole täitnud esimest tähtaega, ent sai Haagi rahvusvaheliselt komisjonilt pikendust.

"Venemaal pole siiski erilist sanssi täita ka teist tähtaega," täheldas Ameerika Carnegie keskuse Moskva asjatundja Aleksandr Pikajev hiljuti Moscow Times'is. Pikajevi arvates oleks võit, kui Venemaa suudaks 2002. a lõpuks hävitada esimesed 400 tonni. Siis oldaks graafikust "vaid" üle kahe ja poole aasta maas.

Mürgi vangid

Kambarka on 13 500 elanikuga väikelinn Kaama jõe rannal Udmurdimaal, läänepool Uuraleid. Sinna on ladustatud 6400 tonni tapvat vedelikku, mida valmistati Teise Maailmasõja päevil.

Pärast sõda toimetati 80 hoidlat hästi valvatud alale. Sealsed elanikud ei teadnud sest midagi.

Kui tõde 10 aastat tagasi päevavalgele ujus, soovisid elanikud kohe, et mürgitünnid sealt ära koristataks. Neile vastati, et see on liiga ohtlik. Rooste on söövitanud hoidlaid ning kardetavasti ei ela need transportimist üle.

Kambarka elanikud hingasid aga kergendatult, kui Venemaa ühines eelmainitud rahvusvahelise lepinguga. Kuid rõõm oli enneaegne, sest kõik venib ja võib jäädagi venima.

Vaid Saraatovi lähedases Gornõis on alustatud ettevalmistust mürkainete hävitamiseks. Järge peaks ootama Stsutsje Siberis. Millal tuleb Kambarka kord, seda ei tea ilmselt mitte keegi.

RAUL TOOMAN,
Helsingin Sanomat