Reis kui kingitus

Üks naine tunnistas ühes seltskonnas hiljaaegu, et tema ei taha enam reisida. Kaugused on kaotanud tema jaoks oma võlu. Et tal on kuipalju avastamist enda ümber ja enda sisemuseski.

Kõik, mis on kunagi olnud, on alati, ja kõik, mis kunagi tuleb, on ka alati olnud. Nii igal pool.

Ta ütles, et ükski reis ei paku mingit käegakatsutavat rikkust, seal pole midagi näha ega kuulda. Nii nagu oma kodus, elavat inimene ka võõrsil nähtamatutest impulssidest, millest ta siis saab jõudu juurde või vastupidi.

Inimese riik on ta sisemuses.

Siseelu on see, kus ta põhiliselt rändab. Ehkki jah, inimloomusega pidi olema juba kord nii, et ta ihkab alati kõike erakordset ja ta loodab ikka ja jälle, et seal on hea ja põnev, kus meid ei ole. Ta vajab midagi, mis oleks vastupidine igapäevaelu ühetasasele suminale. Vajatakse katsumusi, mis on seotud no kasvõi kosmosega, uute maailmade avanemisega, uut sorti vaevade ja piinadega, haiguste ja valudega...

Ta ütles, et ta on oma osa juba elust reiside näol kätte saanud, kuid kui veel üht reisi igatseda... siis peaks see olema kui kingitus, mis peab tulema õigel ajal. Muidu pole tal väärtust.

SILLE MAKSIMOV