Tõnu Aro

1968. a võttis Tõnu Aru esmakordselt kätte filmikaamera. Diplomitööd oma grupist peab ta praegugi väga huvitavaks. "Tegin seda suure vaimustusega. Enn Säde tegi heli. Seal filmis on Ilmar Tammur, Mai Mering, teised tollased õppejõud... Katsusin põnevalt monteerida. Kestis 7-8 minutit. Aga viimastest töödest pean oluliseks 9minutilist "Autoportreed". Kolm-neli aastat käisin kohti mööda, kus olin elanud. Lõpptulemusega jäin rahule," on Aru oma filmidest rääkides tagasihoidlik.

Kõige tugevamaks abiliseks oma eneseteostusel peab ta lahkunud Ülo Keedust, kellega koos sai tehtud 13 filmi. Viimasel aastakümnel on Arul olnud hea koostöö Arvi Mägiga, kes on mänginud tema 5 filmis. Aru tõsielufilmid on isiksustest - näiteks metallikunstnikest, kirjandustegelastest, kunstnikest. Neid peab ta suurimateks kõrvalekaldujateks tavapärasusest ja argisest. Nende kaudu jäädvustab Aru jõukohaselt eesti kultuurilugu ja samas saab suhtlusest erinevate portreteeritavatega uusi teadmisi. Aru mängufilmid väljendavad aga eelkõige tema elu motot: "Et te üksteist armastaksite!".

Enamik Aru filmidest on saanud mitmesuguseid medaleid, diplomeid ja auhindu nii Eestimaal kui ka UNICA suurfestivalidel. Kas naljana või tõsimeeli peab Aru auhindade saamist loomulikuks - kui 30 aastat järjepanu tegelda ühe hobiga, peab ju mingi stabiilse korraliku taseme saavutama.

Kõige ilusam mälestus, mille Tõnu Aru Tallinna Raekojast lahkudes kaasa võtab? "Mikk Mikiver tuli kord õhtul ja küsis, kas võib koos Innokenti Smoktunovskiga raekoda seestpoolt vaadata. Smoktunovski oli filminäitlejate seas minu suurim lemmik. Nii väga on meeles, kuidas ta sisenes raesaali, vaatas seda, sirutas vaimustunult käed laiali ja ütles: "Kakaja prelest!" Siis ma tõesti mõtlesin, et oleks nüüd fotoaparaat käepärast, saaks ainulaadse pildi."

VARJE OJALA

Varje on Pirita Vaba Aja Keskuse juhataja. Kõige tähtsam tema elus on olnud tants. "Kolmeaastasena pandi mind tantsu- ja lauluringi, mida juhatas Helgi Tomberg. Esimesse klassi läksin Tallinna 43. Keskkooli. Mu esimene õpetaja oli Virve Kanger, fantastiline õpetaja. Tema tunnis oli range kord, aga me ei kartnud teda. Midagi ei tehtud tema tundides kuivalt, vaid alati väga loovalt. See et just Virve Kanger mu esimene õpetaja oli, oli positiivne kogemus. Tal olid uued klassid iga kolme aasta järel ja kui mul juba endal tütar oli, küll ma rihtisin, et saaksin lapse tema klassi panna. Aga siis oleksin pidanud tütre juba 6aastasena kooli panema ja õpetaja Kanger soovitas, ärgu ma seda tehku. Minu jaoks on õpetaja Kanger olnud eeskuju läbi aastate."

(Järgneb.)