Maandava kirgede mölluga nädalavahetus Noole rütmis

Erki Noole algatatud suur seitsmevõistlus peeti ässade osavõtul Tallinna Spordihallis neljandat korda ja pakkus nagu kolmel eelmisel korral stressi maandavaid emotsioone, kuigi Nool ise seekord ei säranud.

Maailma mitmevõistlejate koorekihist olid nagu mullugi kohal tðehh Roman Ðebrle, venelane Lev Lobodin, islandlane Jon Arnar Magnusson, ukrainlane Aleksandr Jurkov ja viimasel hetkel kinnitas oma osavõttu ka olümpiavõitja Erki Nool. Suurmehi varem nähtutega võrreldes ei lisandunud - vigastus takistas tulla mullu Tallinnas üritanud maailmarekordiomanikul Tomas Dvorakil, ameeriklaste suurkuju Chris Huffins lükkas korraldajate kutse tagasi, Frank Busemann ei tule vist kunagi.

60 m jooks

Avaala ei suuda publikut soojaks kütta, kuigi end maandama on tulnud rohkesti huvilisi. Piletihinnad (ühe päeva pilet 150, kahe päeva oma 250, koht VIP-tribüünil 500 krooni) on küll mõne võimaliku tõsihuvilise ukse taha jätnud, kuid publiku puudust kurta ei tule.

Osa publikust - üks osa Erki Noole fännklubist.

Kaugushüpe

Publikuhuvi ergastub silmnähtavalt, hakkab tekkima väike fiiling, kuid miinuspoolele tõuseb teadmine, et eestlaste iidoli Erki Noole esinemine pole eriti veenevl - ta astub kaks korda üle ega saa korralikku tulemust. Kahe ala järel sigineb tunne, et äkki ei tekigi midagi nii meeliülendavat nagu läinud aastatel. Rahvas ei ärka üles. Kas tõesti igatsetakse juba tuntutele lisaks mingit uut nime ja tuntakse ülemäära suurt ängistust, et Nool ei ole pärast olümpiasangariks saamist ja lõputuid austamisi uuesti vormi jõudnud?

Kuulitõuge

Kolmanda ala järel muutub õhustik korraks päris kurvaks, sest siiraid rõkatusi ei tahagi sündida. Mis lahti? Kui tõesti ikka midagi lahti on? Erki Noole fännklubi ei kujunda miskipärast miljööd varasemal kombel, nii häälekalt kui tavaliselt, puuduvad neile omased pillihääled ja bravuur. Kas tõesti on meie publik end ammendanud ja rutiini langenud? Äkki ongi tekkinud juba niiöelda elukutseline publik, kel esimestel kordadel oli väga huvitav ja kes häälekalt kaasa elas, kes aga praeguseks on tõsinenud ja enam häälekalt reageerida ei kavatsegi? Kas tõesti koosneb üha suurem osa pealtvaatajatest neist, kes ei tulegi võistlust vaatama, vaid tunneb huvi, et ennast publiku hulgas näidata?

Kõrgushüpe

Latt on kõrgusel kaks meetrit, viiest eestlastest on hüppama jäänud ainult Kaseorg. Ometigi hakkab just nüüd kujunema oodatud õhustik. Sada kohta mullusest suurem VIP-tribüün hakkab küll hõrenema, sealsed tuusad kipuvad juba koju, kuid ega nemad olegi need päris tõsifännid. Kui latile seatakse 2.07, võtab Reval Hotels Cup selgelt rõõmsa jume - kõik asjad hakkavad paistma teistmoodi. Mõnusalt. Ongi käes see oodatu, milleks tõsifännid nädalavahetuseks halli atleete toetama üldse kipuvad. Vastastribüünil, madalamal tribüünil, kus paikneb ka Noole fännklubi, on rahvast veidi hõredamalt kui eelmistel aastatel, kuid nende hääl valjeneb ja osakaal tõuseb.

60 m tõkkejooks

Lisandub tähelepanekuid, et Noole-võistlus on juba kolme aastaga langenud rutiini, kuid samas valjenevad arvamused, et just see võistlus on eestlastele omane ja äärmiselt vajalik ning seda ei suuda keegi meie käest enam ka endale kiskuda. Et nii nagu austerlastel on varasuvel oma pikkade tavadega ja väga mainekas Götzise kümnevõistlus, nii kasvab iga järgmise aastaga maailmas ka Tallinna talvise seitsmevõistluse tuntus ja tähendus. Rahvas tribüünidel ei käratse, ei paku üle, on sümpaatselt asjalik ja vaatab, mis edasi sünnib.

Teivashüpe

Maailmas hinnatud mitmevõistlusstatistik Leo Heinla ei tunne mingit muret, et pealtvaatajad on hallis tänavu veidi rahulikumad kui eelmistel kordadel. Talle meeldib, et teadustus on asjalikum kui eelmisel aastal. Et mehed on õppinud, ðoud on vähem ja et ei köeta tühja kirge. Konservatiivina meeldib Heinlale võistlus ise, võimalus hallis pidevalt liikuda, omavahel intellektuaalset juttu veeretada. Talle ei meeldi ðou, ta ei tahagi karjuda. Kes tahavad, need teivashüppe ajal ka võimaluse saavad. Sest mitu meest ületab end, üldse hüpatakse väljapaistvalt. Pealegi: Nool võidab oma trumpala, kuigi ei sära sellistel kõrgustel nagu tavaliselt.

1000 m jooks

Mitmevõistluse lõpp on alati liigutav. Ka siis, kui oma mees ei võida. Nool seekord ei võida, üldesikohta ei saa, ei pääse pjedestaalilegi. Kuid ei peagi. Ta on oma kuuendagi kohaga rahul ja ei arva end mahakantuks. Ütleb, et vaatab hoopis tulevikku. Iga tippsporti jagav manuline mõistab olukorda. Need aga, kes kirgede möllu tahtsid ja end nii maandada lootsid, saavad viimase alaga ja eriti sellele järgnevaga lõpurituaaliga hiilgava võimaluse. On jällekord suured hetked. Kui oma iidol ei ole veel vormis, tuleb õppida nautima teiste esitusi. Asja ja inimesi tuleb lihtsalt veidi rohkem tunda. Tase tasemeks. Läinud olümpia-aastal kogus Noole-võistlus Tallinnasse peaaegu kogu maailma eliidi. Sama kordub ilmselt Ateena OMi aastal 2004. Siis on emotsioonid jälle veidi teised, kuid tänavu.

URMAS ESLON