Kevad, kus sa oled?

Mul õnnestus kord viibida Kagu-Aasia vihmametsades. Küll vaid põgusalt ja ainult rimba (nii seda kutsuti) võimalikult turvalises servas. Pilt sellest läbipõimunud nõretavalt rohelisest ja kidistavast-kudistavast Issanda rohuaiast tuleb aegajalt ikka silme ette. Enamasti siis, kui varesehalli Tallinna vesihalli taevast ja raagus puid vaatan.

Miks me esivanemad küll nii troostitu paiga oma eluasemeks valisid? - olen siis ikka ja alati mõelnud. Mis sundis neid "alt" Aafrikast (uusim seisukoht me algkodust) üle Vahemere ja läbi sooja lõunamandri siia "üles" külmale maale?

Mu toalilled poetavad lehti, võdistavad oma kiratsevat võra ja küsivad kah üksteise võidu: inimene, miks sa meid leebelt emamaalt kord lahti kiskusid ja potti pistsid? Siin on nii pime talv ja kuumad keskkütteradiaatorid...

Kurb on oma paari tosinat rohelist toakaaslast kõhnumas näha. Kastan neid küll täpselt meie tuntud lillekasvataja Virve Roosti raamatute järgi - nii harva kui vähegi võimalik ja väetistki andsin viimati vaid jõulupühiks ja järgmisena alles luuvalu päeval.

Aga aina hõredamaks jääb mu seitse aastat tagasi seemnest pandud avokaadopuuke, piimalill pole aga seda nägugi, et ta jälle tillukestes roosades õites särama võiks lüüa. Fuksiad, mis veel oktoobri algul punastest kellukatest tilpnesid, vahivad akna poole viltu ja poegivad vesivõsusid. Vaid kihvtine diffenbahhia teeb ükskõikse näo ega ütle iganädalasest leigest dusist ära ja krooton paistab kah kogu sügisenäolist talve tuimalt taluvat.

Kannatage veel see kuu-poolteist, räägin neile, küll ma siis teid tuulutan ja vannitan, ümber istutan ja valgust annan, et küll saab. Ja paari nädala tagused tõhusad toiduportsud tagan ma ka.

Öösiti, kui und ei ole ja ma köögikapi kallal küpsiseid naksimas käin, kuulen neid taimekeeli sosistamas: kevad, kus sa oled? Sosistajad on köögi aknalaual reas - basiilikupuhmas ja kaks paprikapõõsast. Mis nad nüüd enam puhmas või põõsas, eks nemad ole oma au ja hiilguse mu supi sisse annetanud. Aga sosistamiseks on basiilikul siiski veel mõned sügisesed lillakad õiekribud ja kummalgi paprikal on kolm prisket punast vilja. Siis ma luban neile: oodake ometi veel sutsuke, päike ei ole enam kaugel. Kui ta aga kord siin on, ei viska ma ka kõige armetumat teist prügikasti, kõik turgutan üles, ega jäta kedagi terveks suvepuhkuseks naabritädi hooleks, kes teid salaja kalgi kraaniveega kastab ja kõigile ühte ja sama väetist ammutab.

Lilli oskan lohutada, aga iseennast...Valguse, rohelise sooja maa ja linnulaulu igatsus kasvab iga päevaga. Kui see kõik siis ükskord käes on, tuleks neid nautida igal võimalikul ja võimatul juhul. meil kõigil.

JUTA ÜTS