Mobiiltelefon ja terviserisk

Kas peaksime muretsema mobiiltelefonide kiirguse poolt tekitatava mõju pärast tervisele? Senised taskutelefonide ohutust puudutavad uuringud on olnud pigem segadust külvavad ning pole murelikele kodanikele kindlaid vastuseid andnud.

Viimastel aastatel tehtud uurimused näitavad, et mobiiltelefonide kiirgusel võib tõepoolest olla mõjusid. Kuid pole selge, kas need on kahjulikud või kahjutud. Uurimustest ei ilmne, et mobiiltelefonide kiirgus põhjustaks vähki või mõnda muud haigust. Samas puudub ka igasugune tõestus nagu oleks mobiiltelefonid täiesti turvalised, ehkki mitmed telefonitootjad seda kinnitavad.

Uurimistulemused segased

Uurimusi takistavad mitmed tegurid. Saadud tulemused on tihti vastuolulised. Ka ei ole suudetud enamiku uurimuste tulemusi hilisemates katsetes uuesti tõestada. Nii riiklikud komisjonid, tootjafirmad kui teised rahastajad on sunnitud tõdema, et seniste uurimistulemuste põhjal ei ole usaldusväärset teaduslikku alust näiteks selleks, et karmistada telefonide kiirgusvõimsust puudutavaid eeskirju.

Üks olulisemaid punkte ongi inimese vastuvõtlikkus kiirgusele ning see tekitab ebakohti ja vastuolusid. Suuremas osas uurimustes, kus on uuritud elektromagnetiliste väljade bioloogilisi ja tervislikke mõjusid, on kasutatud sagedusi 916 ja 2450 MHz. Kuigi need on lähedased mobiiltelefonide kasutatavatele sagedustele, võivad need siiski olla "piisavalt kauged", et anda eksitavat tulemust. Samuti pole uurimustes üldse kasutatud sellist pulss-sagedust, mida saadavad uuema põlvkonna digitaalsed mobiilid ning ka katsete tingimused pole enamasti võrreldavad telefoni kasutamisega tavaolukorras.

Euroopas suhtutakse mobiiltelefonide võimalikku terviseriski ülima tõsidusega. Käsil on palju uurimisprogramme, mida rahastavad valitsused, tööstus ning Euroopa Liit. Ühiskondlikust tellimusest kõneleb kasvõi seegi, et parasjagu on töös või äsja valmis saanud üle 200 uurimuse.

Sony läks üle piiri

Juhtmeta telefonid toimivad paljudel elektromagnetilise spektri sagedustel. Europpa mobiiltelefonid kasutvad GSM-süsteemi ja toimivad 90 ja 1800 MHZ lähedal asuvatel sagedustel, Ameerikas vastavalt sagedustel 850 ja 1900 MHz. On hulk nõudeid, mida mobiiltelefonide valmistajad peavad järgima, nt kui arvesse võtta kliimamõjusid või siis võimsus- ja kiirguspiirangud. Üldiselt on tootjad neist reeglitest kinni pidanud, ainult 1998. a pidi Sony Electronics korjama turult 60 000 telefoni, mis ületasid teatud piiri.

Mobiiltelefonid töötavad madalal võimsusel, ent telefoni antenn paikneb rääkija peale väga lähedal. See võib mõnel juhul põhjustada inimesel lähenemist ohtlikule kiirguspiirile.

Uuringud jooksevad tühja

Otsides seost kiirguse ja vähi võimaliku seose vahel, on teadlased seatud üliraskesse seisu. Vähil ei ole ühest põhjust või tekitajat ja pealegi võivad mõned asjaolud mõjutada kasvaja arengut. Ja kui ka mobiiltelefonidel pole vähiga mingit seost, haigestub aastas tuhandeid mobiiltelefonikasutajaid ajuvähki. Näiteks USAs haigestub ajuvähki igal aastal kuus inimest 100 000st. Kui eesmägiks seataks selgitada mobiiltelefonide panust sellesse protsenti, läheks tarvis väga täpset ja läbimõeldud uurimust.

1996. aastal uuris ameeriklane Kenneth Rothman Epidemiology Research Institute'st 250 000 mobiilikasutajat. Võrreldi neid, kes räägivad telefon kõrva ääres, kui neid, kes rääkisid autotelefoni või klappidega. Vahet ei mingisugust, suremus ja haigestumine oli võrdne. Vaid hukkumine autoõnnetustes kaldus nende kasuks, kes sõidu ajal telefoni käes hoidsid.

Mobiiltelefonide võimalik mõju tervisele on sedavõrd kuum teema, et suuremad uuringud tekitavad avalikkuses väitlust juba enne nende lõppu. Näiteks võttis meedia närida uurija Joshua Muscati (uurimus veel pooleli) konverentsil öeldud lause: "...mobiiltelefonide kasutamine ei lisa ajuvähi riski, kuid samas tuleb tõdeda, et on tarvis lisauuringuid, milles üritataks selgitada mobiiltelefonide kasutamise mõju pikema aja lõikes ning mõjusid aeglaselt arenevate kasvajate ilmnemisel..."

Rotikatse "õnnestus"

Tõepoolest, ajuvähi kujunemine võib kesta aastaid ja isegi aastakümneid. Praegused uuringud aga ei räägi eriti midagi pikaajalistest riskidest. Vähe on neidki, kel mobiiltelefon oleks üle 6-7 a. Haiguste riski tuvastamine nõuaks enam laiaulatuslikke uuringuid, kuid neid on raske kontrollida ja nende tõlgendamisel tekib tavaliselt vastuolusid. Usaldusväärne uurimus oleks selline, kus ühe konkreetse inimese telefonikasutamist uuritaks 10 aasta vältel. Uuringuid raskendab ka tehnoloogia kiire areng ja seegi, et uuringute tarvis läheks vaja operaatorite käes olevat mobiiltelefonide infot; see aga on salastatud.

Palju on tehtud muidugi katseid loomadega, kuid otseselt ei saa neid tulemusi inimestele üle kanda. Henry Lai 1995. a katse kiirgusega näitas, et rottide ajurakkude DNA muutus ning seda võib pidada vähki põhjustava mõju indikaatoriks. Hiljem pole teistel teadlastel õnnestunud seda tulemust korrata.

Päevitamine on palju ohtlikum

Kui rääkida mobiiltelefonide võimalikust terviseriskist, tuleb mõista ka inimeste suhtumist riski. Uuringud näitavad, et inimeste hoiak ohtu on väga erinev. Mobiiltelefonide puhul kahandab kasutegur oluliselt riskitaju.

Inimesed riskeerivad aga vahel teadlikult. Näiteks võib tuua ultraviolettkiirguse - karsinogeeni, mis teatavasti põhjustab melonoomi, üht ohtlikuimat kasvajat. Kuigi risk on üldteada, pruunistavad inimesed end innukalt nii rannas kui solaariumis. Seda hoolimata UV-kiirguse vastasest kampaaniast.

Seega on (teadus)maailm 2001. a hakul äraootaval seisukohal, spetsialistid aga jätkavad vaevarikast tööd.

RAUL TOOMAN

Kartlikele mobiilikasutajaile kuluvad aga ära alljärgnevad näpunäiteid: Kasuta kõrvaklappe, et ei peaks telefoni vastu pead asetama. Vähenda mobiiltelefoni kasutamist ja kui võimalik helista lauatelefonil, eriti pikkade kõnede puhul. Väldi mobiili kasutamist aladel, kus signaal on nõrk, kuna see sunnib telefoni lisama ülekandevõimsust. Lastel ei pruugiks mobiiltelefonil helistada muidu kui hädasti tarvis.