Arstiabist nii- ja naapidi

Eesti haiglate arengukavas aastani 2015 on peatükk "Kvaliteet ja litsentseerimine", kus on kirjas: "Tulevikus peab haigekassade ja teenuse pakkujate vahel sõlmitud lepingutes sätestama ka nõuded ravikvaliteedile. Kvaliteedistandardid tuleks välja töötada vähemalt järgmiste haigusseisundite jaoks: insult, kopsuvähk, rinnavähk, kopsupõletik, suhkruhaigus, infarkt, südamepuudulikkus."

Peatükis "Voodikohtade arv ja tegevuskulud" on öeldud: "Täna on Eestis 10 500 haiglavoodit, neist 8200 on akuutravivoodid. Meie soovitus on vähendada aastaks 2015 neid 3100 voodini. Ülejäänud tuleb ümberprofileerida pikaravi- või hooldusvooditeks... (see) vähendaks haiglate tegevuskulusid 1,445 miljardi kroonini ehk 665 miljoni krooni võrra aastas."

Neid soovitusi jagas Scandinavian Care Consultants AB, kuid jätame korraks Eesti ja Rootsi kõrvale ja kaeme, mida õpetlikku saaks uue kava koostamisel üle võtta mujalt.

Mõned inimesed vajavad arsti sageli, teised üldse mitte.

Moraalne ja materiaalne on omavahel vastuolus

Mujalgi üürgab pasunakoor koosseisus haiged-haiglad-haigekassad-kokkuhoid. Tööandjad tahavad vähendada sotsiaalmakse, haigekassad konkurentsi (tavaliselt on haigekassasid mitu), arstide esindajad - ülepaisutatud kokkuhoidu, haiged - arstiabi kättesaadavuse halvenemist.

Saksamaa Teenistujate Haigekassa tuli välja uudse mõttega: arstide honorarid peaksid tulevikus sõltuma ravi tulemusest. Nendepoolne provokatsioon tabab probleemi kümnesse: kuna tervishoius puuduvad majanduslikult mõttekad stiimulid, siis koondub tähelepanu üha enam uutele järjest kallinevatele teenustele, kuid nende kasutajate hulk väheneb drastiliselt, sest puudub raha, et neid osta. Ollakse ühel meelel, et (enamasti mõttetute) reformide tulemusel rakendatav kokkuhoiupoliitika viib ühel päeval krahhini.

STH juhatuse liige Herbert Rebscher: "Küsimus on ühes olulises detailis - (pere)arstid teenivad seda rohkem, mida pikemalt ravi kestab, sest suureneb visiitide arv ja kõikvõimalike uuringute hulk. Selge on see, et näiteks vähi ja enamuse krooniliste haiguste puhul ravitulemust mõõta on võimatu. Mõnede haiguste puhul aga küll."

Jörg Rüggenberg, Erialaarstide Liidu president arvab, et "... idee iseenesest pole sugugi paha. Kuna kehtiva honoreerimissüsteemi aluseks on osutatud/müüdud teenuste hulk, siis arst, kes diagnoosini jõudmiseks teeb/ostab hulgaliselt uuringuteenuseid, teenib rohkem. Hea arst jõuab diagnoosini vähema arvu uuringutega ja selle eest karistatakse teda finantsiliselt." Moraalne ja materiaalne on omavahel vastuolus.

Pealkirju erialakirjandusest:

"Südametunnistuse konflikt" - arst, kes otsustab ainult meditsiiniliselt vajaliku kasuks, saab vähem tasu.

"Tühi ootetuba" - mida harvemini arst patsienti läbivaatusele kutsub, seda vähem ta teenib.

"Arstivisiit" läheb aastas maksma ligi 900 marka" - mõned inimesed vajavad arsti sageli, mõned üldse mitte. Keskmine visiiditasu kuus on ümmarguselt 72 marka (576 krooni!).

Meditsiiniprofessor Friedrich Wilhelm Schwartz arvab nii: "Meil on vaja välja töötada boonussüsteem arstidele, mis vastaks teatud kvaliteedikriteeriumidele". Ja selgitab, et see parandaks arsti teenuse kvaliteeti. Näiteks perearstid, kes suudavad patsientide kõrgenenud vererõhku stabiliseerida, saaksid lisahonorari. See ei käiks iga patsiendi kohta eraldi, see oleks liialdus ja seotud terve rea kaasnevate probleemidega. Enamuse haiguste puhul on üksikjuhtumite väljanoppimine ebaõiglane või liiast. Kuid teatud haiguste puhul on ravikriteeriumid edukalt rakendatavad - paljude haiguste puhul saab raviskeemi täpselt määratleda ning arvestada patsiendi isikupäraga. Seda on proovitud teha Bad Freienwaldi taastusravihaiglas: haigla võib saada 10% suuremat tasu, kui ta 300 seljaprobleemidega patsienti kaks nädalat varem töövõimeliseks ravib, võrreldes teiste samade vaevustega patsientidega. Kui sellega toime ei tule, saab ta 10% lisa asemel 10% vähem. Wuppertalis katsetati sama meetodit suhkruhaigetega. Nendegi puhul saab hea arst täpse raviga haiglas viibimise aega lühendada.

(Järgneb.)

BOLESLAW WEIDEBAUM