Naiste suur sõbrunemine kehaliste piirkoormustega

Igaühel omad sõbrad. Loomulik, kuidas sa sõpradeta ja sõbrapäevata ikka elad! Kas on aga loomulik, et naisterahvas võtab kätte ja sõbruneb tõsimeeli tippspordiga? Rassib ja rassib nagu jõuline meesatleet, ja higistab mis hirmus. Kas kehalisi piirkoormusi taluv ja vihaselt võistlev naine võib üldse enam ilus olla? Milleks talle SELLIST higivalamist üldse vaja? Äkki muutub naine niiviisi haletsemisväärseks monstrumiks, kaotab oma ilu ja võlu? Äkki peaks ta piirduma palju rahulikumate koormustega, mis kõik naiselikud võlud alles jätab ega tekita tast muljet kui mingist rabavast palgatöölisest?

Pole ju midagi rõõmsat, kui näed, kuidas mingi pöörase harjutamise mõjul võtab naise keha äkki harjumatuid piirjooni, justkui võlujõul tiheneb karvakasv, mehistub õrnnaiselik hääl... Mida rõõmsat siin - hoopis hirm tuleb peale... Ja mis sõprus see selline?

Küsimused tihenevad, kuid ei kõnele kõigest. Tihti teevad naised oma suures sõpruses ka vaheaja, peavad vaheaastaidki, mille jooksul sünnitavad, kuid jätkavad siis pärast tagasitulekut veelgi andunumalt. Nende hing on vähemasti ühe kandi pealt rahunenud - naiselik põhifunktsioon on täidetud. Edasi elagu jälle andunud sõprus, tippspordi ihalus.

Nojah, sport võib olla naisterahva sõber ja naine võib olla andunud spordisõber. Mis sellest, et mõni jääb isegi dopingupatustajana vahele. Miks ikkagi tulevad isegi need naised tagasi, kes on dopinguga patustanud ja karistusaja kandnud? Maailm teab kümneid näiteid. Kas tõesti pole enam naisena muid võimalusi olla tähelepanu keskmes? Miks ihkab naine SAMAS KOHAS veel midagi tõestada? Või tahab ta end pärast patustamist rehabiliteerida, lihtsalt heastada?

ÜKS HETK
Maailma kiireim naisvälejalg, ameeriklanna Marion Jones.

Kui hakata mõtlema, kes eesti naistest, meie naisatleetidest praegu mahukamalt ja teistest teravamalt treenib, siis kindlasti pääsevad esikümnesse Kristina ja Katrin Ðmigun, Jane Salumäe, Külli Kaljus, paar arenevat noorujujat, mõned välisriigi klubides harjutavad pallurid, noored tenniseanded Kaia Kanepi ja Maret Ani... On nendega midagi pahasti?

Õed Ðmigunid on viimasetel aastatel eestlaste meeli köitnud, köitsid ka mõne päeva eest oma kodus Otepääl maailma eliidiga võidu suusatades. Ja mismoodi veel! Pealegi - pole vist ainsatki tõsihuvilist või kaugmanulist, kes julgeks kuulutada, et õekesed on end rohke treenimisega "ära ajanud" nii, et nende tärganud naiselikkusest pole midagi järel. On ikka.

Hämmastav hoopis, et kaks nääpsukest naisterahvast suudavad muu kõrval kehaliselt võrdsed olla maailma naissuusatajate eliidiga, suurte ja võimsate koolkondade esindajatega.

Meil on olnud Erika Salumäe, Kaija Parve, on Ðmigunid ja Kaia Kanepi. Kas paarikümne aasta pärast on Eestis rohkem maailma eliiti mahtuvaid naisjõustiklasi kui praegu? Millistel aladel ja miks? Kanepi ei kurda, et tal on tippspordis halb. Ðmigunid ka mitte. Jane Salumäegi pole seni kurtnud, et tal on koormusi vastik taluda... Jätkavad vehklejad, ujujad.

Ei usu, et Eestis jäävad lähiaastatel naistel alles ainult aeroobika, rahulik tervisekäimine, mõnus-naiivne jõumasinatel ragistamine, lõbus tervisejooks, lumised suusamaratonid, liuglemised-lauglemised. Nii kitsaks asi ei lähe.

Pealegi - ikka jätkub tugevalt harjutanud isasid-emasid, kes tahavad oma võsusid näha sama tegemas - mõnikord enda täitumata unistuste korvajana.

Paistab küll, et naine on tippspordi tuline sõber edasi. Sic!

MÕTISKLUS
URMAS ESLON, ajakirjanik .