Raamat on rahusti, kõige väärikamate seltskond
Märtsis lõpeb raamatuaasta

"Tohutu rikkus võib peituda väikeses raamatukogus.
Kõige targemate ja väärikamate inimeste seltskond,
mis on valitud maailma kõikidest tsiviliseeritud maa-
dest tuhandete aastate kestel, pakub meile oma õppi-
mise ning tarkuse tulemusi."
R.W.Emerson

Üks väikesi raamatukogusid, Laagna Lasteraamatukogu Anni tänaval, on 17 aastane. Veel paar aastat tagasi oli ta ainuke raamatukogu suurel Lasnamäel. Kui poodide, kioskite, turgude ja marketite arv on viimase 7-8 aasta jooksul vaat et sajakordistunud, siis raamatukogude arv kahekordistunud. Teine raamatukogu avati paar aastat tagasi Lasnamäel Võru tänaval.

Laagna Lasteraamatukogu juhataja on loomisest peale Helvi Roosipuu: "Olen oma ametiga väga rahul. Kõik need võrratud raamatud, mida paljud teised inimesed poeletil lehitsevad või siis vahetevahel koju laenutavad, on ju meil siin ümberringi. Ja raamatukogu ei ole tänapäeval enam kõrvaline kohake, nagu ta mõnelpool oli raamatuodaval nõukogude ajal. Meil on peale laste ka üle 400 täiskasvanud lugeja, eelkõige Lasnamäe tervisekeskuse arstid ja õed. Paljud noored lugejad on 17 a jooksul täiskasvanuks saanud ja juhatavad siia juba oma lapsi."

Raamatukogu kroonikast loen kohtumistest kirjanike Silvia Rannamaa, Juhan Saare, Ira Lemberiga. Miks niisuguseid jututubasid enam ei korraldata?

Helvi Roosipuu: "Need olid ka sel ajal rohkem linnukese pärast. Lapsed nägid elus kirjanikku ja küsisid: kes on teie raamatu prototüübid, kirjanik aga omakorda: kuidas teil koolis läheb. Oli paljas ajaraiskamine."

Raamatute valik on suur

Peaaegu ühe põlvkonna pikkuselt noorte lugejatega tegelnud juhataja teab, et laste huvi raamatu vastu ei ole vähenenud. Võibolla võtabki internet huvilisi endale, aga selle osa korvab - küll kahjuks! - raamatute ülikõrge hind, mis lapsed ikkagi raamatukokku toob. Peatselt saab ka Laagna raamatukogu endale arvuti ja internetiühenduse. Küllap hakkab siis seda tasuta tänapäevateenust kasutama siin veelgi rohkem noori ja vanu.

Laagnas on nii eesti- kui venekeelset kirjandust. Roosipuu: "Venekeelset lastekirjandust on meil rohkem, sest ka venekeelseid lugejaid on rohkem. Samuti on venekeelne kirjandus palju odavam. Kui eestikeelne lasteraamat maksab 80-100 kr, siis Venemaal trükitud 30-40 kr. Seal on ju tiraazhid palju suuremad."

Roosipuu kiidab praegusaegset raamatute valimise võimalust. Omal ajal saatis kõik trükised keskraamatukogu komplekteerimisosakond ja kohapealsel polnud sõna sekka öelda. Viimased 5-6 aastat käiakse ise iga nädal keskraamatukogus uut kirjandust valimas ja valik kehtib põhimõttel: võta mida süda igatseb. Piirajaks "ainult" finants.

Mitte kunagi varem ei ole eesti laste lugemisvara rikastanud nii palju teatmekirjandust kui nüüd ja laupäeva lõunast peale ei jätku referaaditegijatele lugemistoas vahel platsigi. Referaate antakse aga koolis kõvasti, küll lindudest, küll madudest, metsadest ja maailmajagudest.Vene koolid annavad õpilastele üles ka eestikeelseid jutukesi ja ülevaateid, näiteks Tallinna ajaloost, Eesti loodusest.

Helvi Roosipuu: "Raamatukogu pole tänapäeval enam kõrvaline kohake."

Laagna raamatukogu omapära on nukuteater, nii kolme-nelja-aastastele. Raamatukogu töötajate meisterdatud pisukesele lavale on endise raamaturiiuli sügavusest ilmunud konn, notsu, part, jänes, päkapikud, okasroosike. Käpiktegelaste käimisi ja juttu juhivad kõik need kolm raamatukogutädi, kes pärast kardina tagant välja tulevad, muljeid pärivad ja nii mõnigi kord ka maiustusi jagavad. Kui siin hiljuti "Konn on konn" ja "Konn ja talv" etendati, oli saal lähimate lasteaedade kihinat-kahinat täis. Esimesele ehk "kontrolletendusele" on alati meelsasti tulnud ka esimeste klasside õpilased ja vähemalt soovi niisugune teater oma koduski sisse seada on siit saanud nii mõnedki.

Omal ajal ilmus lasteanekdootide kogu "Oi, Juku!" Raamat võitis suure populaarsuse ja oli alati väljas. Et anekdoodid kiiremini massidesse läheks, tegid laagnalased pilalugudest etenduse. Kõik kolm tegelast - Juku, isa ja õpetaja - olid jälle omast käest võtta, igaüks ikka vastavas univormis. Nalja sai publik ja nalja said näitlejad.

Eesti lastekirjanduse teabekeskus pakkus eelmise raamatuaasta puhul projekti "Kirjutan ja kujundan ise oma raamatu". Laagna lugejaist võttis osa 15 õpilast, kellest üks, 14aastane neiu omatehtud raamatuga "Lugu naljasellist" esikohale tuli. Raamatukogurahvas oli aga üllatunud, kui palju põnevat lastel siin hallis kivilinnas silma oli jäänud.

Mis raamatuid teie ligemale pool tuhat täiskasvanud lugajat küsivad? - pärin Helvi Roosipuult. "Tahetakse memuaare ja tõsieluraamatuid, loetakse läbi kõik tervisest rääkivad lehed ja ajakirjad. Sageli võetakse kirjastuse "Varrak" ajaviiteromaane. Olen raamatukogusse tellinud ka Barbara Cartlandi mesiseid armastusromaane, mille kohta öeldakse, et "ma tean küll, et see on kergekene, aga loeksin seda siiski."

Võibolla on need mõned tunnid väljamõeldud magusa armastuse seltsis kui rahusti üksildastele ja kurvameelsetele. Muuks, kui õhtud televiisori ees ja laenatud raamat enne uinumist paljudel enam jaksu ei ole. Teater, kino, kontserdid on samuti juba peaaegu memuaarid.

26. jaanuariks kutsus raamatukogu oma lugejaid, 3.-4. klassi õpilasi, viktoriinile tervisest. Küsimused oleks vist parajad pähklid nii mõnele täiskasvanulegi. Kas sina, Terviselehe lugeja, teaksid näiteks, kuidas toimida, kui nihestad oma jala, missugustes toiduainetes leidub A, B ja C vitamiini, kui palju on inimesel jäävhambaid, kuidas toimid, kui mesilane sind nõelas või siis, kui oled end põletanud?

JUTA ÜTS