Arstiabist nii- ja naapidi 2

Kas ravikvaliteedi nõuded haigekassadele tõepoolest suuri summasid kokku hoiavad, on ülimalt küsitav.

Professor Schwartz arvab, et seegi oleks suur asi, kui me olemasoleva haigekassade raha otstarbekamalt ja orientatsiooniga kvaliteedile kasutaksime. See polegi nii lihtne: olgu näiteks mingi ambulatoorne operatsioon, mille eest praegu 500 DEMi makstakse; arstide liidud arvestavad omahinnaks vähemalt 830 marka ja vahet püütakse korvata järelravi kestvuse lühendamisega. Tegelikult maksab selline ambulatoorne operatsioon umbes 1200 marka, mis on siiski ligi kolm korda odavam kui sama operatsioon haiglas.

Tagasi Eestisse

Mis või milline on rootslaste arvates kvaliteedistandard? Kas tüüp-raviskeem? Või selle kohandamine konkreetsele haigele? Ma ei tea, mis rootslasi rohkem kimbutab. Olen siiski veendunud, et nii palju negatiivsest stressist tingitud haigusnähte nagu meil, seal vist küll ei ole. Järelikult on ravistandardid erinevad, ravivajadus erinev, akuutseid haigeid rohkem ja raviaeg pikem. Enne, kui minna voodikohtade arvu vähendamisele, tuleks eeltööna korraldada järel-, taastus- ja pikaravi.

Kas kavandatud kolmanda tasandi hiidhaiglad ennast õigustavad? Väga kahtlane. Ühe gigantomaania perioodi oleme juba läbi elanud - kas sellest on vähe? Kasulik on see eelkõige tervishoiubürokraatiale, sest juhtivate töötajate palgad mitmekordistuvad (võrdle haigekassade palgatõus). Akuutravi voodite arvu vähendamine pidavat andma 665 milj. Krooni kokkuhoidu aastas. Üldjoontes nõus. Ent millistest rahadest seatakse sisse, ehitatakse, kohandatakse 5100 pikaravi ja hooldusvoodit? Lisaks juba olemasolevad 2300 enamuses kesises olukorras olevad pikaravivoodid? Kõik peavad vastama Eurostandarditele.

Plaanis on öeldud: "...eriti on vaja suurendada üldpinda ühe haiglavoodi kohta, parandada sanitaarruumide, ventilatsiooni ja liftiga varustatust, tuleohutust jne." Haiglate arvu tahetakse viia 78-lt 13-le, sest "... akuutse ravi koondamine vähematesse haiglatesse võimaldab suurendada investeeringuid meditsiiniseadmetesse".

Teise tasandi haiglaid jääb 7 - Haapsalus, Paides, Rakveres, Narvas, Kuressaares, Viljandis, Võrus. Ülejäänud haiglad "... saab muuta tervishoiukeskusteks või tervishoiuasutusteks, mis pakuvad esmatasandi arstiabi, spetsialiseeritud ambulatoorset ravi, päevakirurgiat, päevahoolet koos pikaravivõimalusega või hooldekodudeks". Jällegi küsimus - millistest finantsallikatest?

Vanurid

"Tallinnas ja Tartus asuvad pikaravihaiglad on väga halvas seisundis ning nad tuleb asendada võimalikult kiiresti kaasaegsemate haiglatega, mis on kohandatud vanurite kaasaegsele ravile. Täna valitsevad veel suured erinevused eakate inimeste hospitaliseerimises Eestis ja Skandinaavias". Kas need vanuritele kavandatud ravivoodikohad (6000-7000) on allesjääva 13 haigla sees? Plaani lugedes tundub, et mitte. Kust tulevad need rahad?

Stressipatsiendid

"... üha enam psühhiaatrilise diagnoosiga patsiente hakkavad saama ambulatoorset ravi". Julgen arvata, et psühhiaatrilist-psühholoogilist ravi vajavaid patsiente sünnitab meie ühiskond massiliselt. Stressipatsiendid jätta ambulatoorseks - jätta nad sellesse keskkonda, kus nad haigeks jäid - on nende saatuse hooleks jätmine, sest üha kallinevaid ravimeid patsiendid lihtsalt ei jõua osta ja ravi jääbki retsepti väljakirjutamise tasemele. Rootsis - heaoluühiskonnas - ambulatoorne ravi võib ennast õigustada, meile seda üle kanda on ennatlik. Enne peab ühiskond jõukamaks ja tervemaks saama, peab tekkima tugev hästi tasustatav keskklass - aga sellest oleme veel väga kaugel. Olukorras, kus Eestimaad tükkhaaval ja jupiti välisinvestoritele maha müüakse, pole paranemist lootagi; väliskapital näeb meis eelkõige odavat tööjõudu, kes kõigega lepib. Meile ei saa läheneda heaoluühiskonna mallidega. Võrrelge kasvõi Lääne- ja Ida-Saksamaad - läänes on ühe visiidi hind 72 marka, idas kõigest 49 marka.

*

Riigikogulane ja psühhiaater dr Anti Liiv kirjutas hiljuti Terviselehes: "Tänasel päeval vajab hoopis arutlust, kuidas korraldada Eesti tervishoidu. /.../ Sest praegu kavandatava ümberkorralduse käigus paraneb küll arstiabi kvaliteet, kuid millegipärast ei pöörata tähelepanu, et oluliselt halveneb arstiabi kättesaadavus. Miks see ei ärata üleüldse tähelepanu?"

Vastus: sest võimulolev meditsiinibürokraatia hoolib peamiselt välisest särast ja oma isiklikust heaolust. Maksumaksjate (halli massi) arvamust ei küsi keegi.

Haiglate arengukavas on nii palju küsitavusi, ebaselgust, põhjendamatust ja lihtsalt meie olukorra mittetundmist, et kui see sellisel kujul käima läheb, maksab täna tehtud vigade heastamine edaspidi mitmeid kordi rohkem kui see illusoorne kokkuhoid 665 miljonit krooni aastas.

BOLESLAW WEIDEBAUM,
muusikaterapeut