Pidude elektrifitseeriv mõju

Sageli kogunevad sõbrad, tuttavad või töökaaslased ühise laua taha, et midagi tähistada - sünnipäevi, tähtpäevi, töövõite. Süüakse, juuakse ja mitte ainult...

Tavaliselt saadavad lauasistumist vestlused. Oodatud on teravmeelsused ja kalambuurid, hoogsad mõttevälgatused, siis saab ju nalja... Sageli juteldakse kergelt päevateemadel, tehakse oletusi. Oletuste oletuste oletusi. Juhtub ka, et hakatakse taguma üksteisele pähe kõikvõimalikke ideid, peilitakse vihjamisi üksteise eelistusi... Kindlates seltskondades ringlevad lauas omad naljad, tõmbenumbrid ja lauludki. Juuakse raudselt. Istutakse nagu õhku täis õhupallidel, öeldakse palju ehku peale.

Nagu teatris, kus väljaöeldu tõepärasusel pole niivõrd kaalukat rolli kuivõrd vajadusel kaitsta oma sisemust. Põhitonaalsus on rõõmus häälekõla ja trillerdavad naerupahvakud. Sõnu saatmas magusad naeratused. Nagu prantsuse teatris.

Eks ole tuttav see, et peoõhtu lõpus, kui üle poole seltskonnast on laiali läinud, võtab vestlus tihti jumet nii sügavuse kui ka suuna poolest. Algab see tavaliselt mõnest lausekatkest. Ja kui juba hakkad ütlema, siis kuidas mitte lõpuni öelda. Ei saa ju kelk, mis mäe otsast juba poolel teel enam seisma jääda.

Neil hetkil on elektifitseeriv mõju.

SILLE MAKSIMOV