Margit Randver: Kui ilusasti hüpatakse, on ilus vaadata

Gustav Adolfi Gümnaasiumis väikestele lastele kehalist kasvatust andev Margit Randver on teibaga ületanud kümme sentimeetrit vähem - 3.80 - kui Merle Kivimets, kuid temagi kannab endas mõtet esimesena Eestis põrmustada neli meetrit.

Mis võlujõud tagant ajab, et naised üritavad Eestiski neljast meetrist jagu saada?

MARGIT RANDVER: "See on niivõrd huvitav ala, kätkeb endas mitut väga erinevat kergejõustikuala, võimlemist, akrobaatikat. Ja treeningud on väga huvitavad. Kui lõpuks saaks hüpped selgeks, mis siis võiks kõik tulla."

Maailmas lendavad naised 4.50 ja rohkemgi. Kas hirmu nahka ei aja?

Kui kaks aastat tagasi oleks suutnud neli meetrit ära hüpata, siis oleks mingi tegija olnud. Nüüd neli meetrit vaevalt midagi annab. Teised naised lähevad suure kiirusega eest ära.

Mis on sinu ja Kivimetsa hüpetes erinev?

Kivimetsa hüpete ülemine osa on parem. Ta suudab end üles töötada, minul seda oskust veel ei ole. Ma töötan hoopis teibale vastu.

Miks siis ikkagi teivashüpe?

Teiste alade puhul tuli lagi ette. Tundsin, et enam lihtsalt ei ole kuskile minna. Teiba puhul tunnen, et mul on kõvasti varu. Tegelikult on mu koormus aastatega hoopis vähenenud, kuid tehnilisele küljele pööran rohkem tähelepanu.

Paar head sõna Kivimetsast - mis teie vahel tegelikult toimub?

See on hea küsimus ja ma päris lõpuni aus ei saa olla. Ta on konkurent, utsitab tagant. Kui ta on platsil, siis olen natuke pinges. Aga samas on ta edasiviiv jõud. Kui ma üksi kõksiksin, hüppaksin 3.70. Konkurents viib edasi.

Suvel jõuate ilmselt mõlemad nelja meetrini. Mida lihvida?

Hüppe alumise osa olen saanud enam-vähem paika, hoojooksu stabiilseks ja hüppessemineku kätte. Kuid hüppe ülemises osas ma ei kontrolli ennast.

Aga naised võivad ala teha küll - joosta kaigas käes ringi?

Miks mitte, loomulikult. Kui ilusasti hüpatakse, on ilus vaadata.

URMAS ESLON